13. märts 2008

Cry And Talk About The Good Old Days

Üks neist arvab, et asjad on nii ja teine arvab, et hoopis vastupidi. Ning tõde, loomulikult, on kuskil seal vahel. Vähemalt. Kui mitte sellest kõrgemal.
Aga täna tulin ma siia kirjutama hoopis sellepärast, et ma tahtsin öelda, et me oleme nüüd R2-ga jälle sõbrad. Mitte, et ma oleks arvanud, et me võikski nii riidu minna, et maa must ja aed vahel! See ei tundu kuidagi võimalik olevat. Mulle tundub küll, et me saamegi läbi sama kindlalt nagu päevale järgneb öö ja musta vastand on valge. Sest no kui me mingi nipiga vihastamegi teineteise välja, istume natuke aega oma nurgas, unustame selle siis ära ja tõmbame traati, et ciau, mis teed. Nagu polekski midagi. Muul juhul mulle ei meeldi, et asju selgeks ei räägita, ent tema puhul on see (siiani?) olnud totaalselt ok. Nii on loomulik ja normaalne ja no kui koos saab mängida, milleks need liigsed sõnad siis veel?!
Muide, me pidime täna oma telefonivestluse sellepärast lõpetama, et meid ajas hullult naerma ja tema ei saa naerda. Ta on haige inimene, kes võttis end lõpuks kätte, et minna endast röntegenipilti tegema ja kelle eest oli aparaaat viidud hooldusesse. Uskumatu, et masin käib korra aastas üheks päevaks hoolduses ja R2 satub just siis seda vajama!
Ma natuke riidlesin taga, et ta alles nüüd arsti juurde minna tahtis ja ütlesin, et paras, kui ta nüüd ära sureb. Aga ma arvan, et ta teab, et ma seda nii ei mõtle. Ja et ta on tegelikult mulle väga kallis.

Kommentaare ei ole: