5. dets 2007

Olen suhteliselt lühikese aja jooksul mitmendat korda kuulnud tagantjärgi ausat arvamust. Ehk siis inimesed tulevad lõpuks oma ausa arvamusega lagedale. Lõpuks. Enne on viisakusest head nägu tehtud.
Aga teate mis? See on ju solvav! See on ka silmakirjalik!
Lisaks julgeks ma esitada ka julma küsimuse, kas ma pole teile piisavalt kallis, et öelda kohe, et minu meelest on su see tegu väga rumal, loobu sellest??? Kui ma lõikaks omale tõeliselt õudse soengu, te ei ütleks seda mulle?
Ainult R2 on mu mõistusehääl olnud ja ausalt öelnud, mis ta arvab ja mis ma tegema peaks. Miks ainult tema???

Kommentaare ei ole: