Mu nädalavahetus oli väga- väga tegus ja üpriski kirju.
Reedel, nt ma kolisin vaikselt. Või noh, mis vaikselt, ikka täiega. Ja siis läksime Kala ja ML-ga Tanel Padar & The Suni kontserdile. Seisime minutit mitu ukse taga tuule ja vihma käes järjekorras, ent sees oli hea ja soe. Ma arvasin, et tuleb selline rahulik õhtu sõpradega, ent päris nii see nüüd ka ei olnud. Oma suureks üllatuseks avastasin, et hoolimata sellest, et ma kahe mehega väljas olen, ajasid mulle ikka igasugused külge. Korra, muide, isegi nii, et ma otse nende kõrval seisin. Lihtsalt üks turske sell, lehmaketijämedune kett kaelas, hakkas must mööduma, nägi siis mind, pani kohe käe ümber ja hakkas mesijuttu ajama. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud kuidagi viisakalt tast esimese hooga lahti ka saada. Aga just siis koputas Kala mulle õlale ja tahtis must midagi. Issand kui tänulik ma talle olin! Ent seda, et keegi mulle ligi ujus, kohe käe ümber pani ja ainult sellise lause algatuses ütleski nagu "Tere ilus tüdruk, kas sa annaksid mulle oma telefoninumbri, et ma saaks su mõnikord välja kutsuda?", oli korda mitu. No kuulge, mehed! Huvitav, kas selle peale peaks tõesti jalust nõrgaks muutuma ja numbri andma või???
Nägin seal veel AS-i, kes oli seal esimest korda, suht vastumeelselt, mulle tundus ja ainult Tanel Padari pärast. Igatahes oli ta üks esimesi lauseid stiilis, issakene, mis koht, kas sa oled siin enne käinud, millised inimesed siin on. Põlgusega pilk silmis.
Ja siis nägin veel ühte endist klassiõde, kes küsis, kus ma praegu töötan ja kui ma siis ütlesin, kus, küsis tema, et ikka veel või?! Ma siis vastasin nii viisakalt kui suutsin, et ma olen seal ju ainult pool aastat olnud alles, millele järgnes vastus, et ma arvasin, et sa ikka tööd juba vahetanud oled. Siis ma enam ei olnud nii viisakas ja küsisin ainult ühe küsimuse- ja kui kaua sina juba oma töökohas töötad??? Mõjus!
No ja pärast Roki Kohvikut läksime me meie juurde edasi. Kala vajus siht kiiresti ära ja läks magama, ent ML ja mina jaurasime ikka päris pikalt veel. Fotodest, graafilisest disainist, logodest... Lahe oli.
Muide, imelikest kokkusattumustest ka- saime Kalaga T.P. & The Suni kontserdil tuttavaks, lõpu alguses oli ka üks T.P. & The Suni kontsert. Ning nüüd- viimasel õhtul koos ja ühises korteris olles käisime me kus? T.P. & The Suni kontserdil. Naljakas, kas pole?
Laupäeval oli ka tore. Eriti hommikul. Kui tavaliselt hakkavad meie ülemised naabrid vara-vara tolmuimejaga põrandat võtma ja alumised naabrid ärkavad vara, panevad Trafficu plaadi mängima ning räägivad üksteisega üks köögis, teine magamistoas olles valju häälega, siis nüüd olid mõlemad vaiksed.
Ärge saage valesti aru, täiesti ok siiski kõik polnud, sest muidu poleks ma sellest ju rääkima hakanud. Meie kõrvalnaabrid, kes on terve meie sealoldud aja ikka pidevalt kakelnud, hakkasid laupäeva hommikul taaskordselt pihta. Meie magamistoa kõrval olevas toas. Koer urises ja lõugas, nemad karjusid, naine nuttis, keegi peksis millegagi vastu seina. Kas keegi andis kellelegi peksa või mis neil seal täpselt oli, ei saanudki aru. Aga naine pandi lõpuks sinna tuppa mingiks ajaks luku taha. Nii palju siis selleks hetkeks magamisest.
Kell 1 hakkasime tublid olema ja kuigi meile tundus, et meil on veel väga vähe asju korteris ja siis ongi veel vaja vaid koristada, siis see oli muidugi vale arvamine. Jooksime, vedasime asju, pakkisime ja tegime asju nii et selg märg. Lõpetasime u 10 min enne 8-t, sest kell 8 pidi omanik tulema ja pidi toimuma võtmete üleandmine. Arvake, keda ei tulnud ja kes telefonile ei vastanud! U 3veerand 10 ta helistas ise ning ütles häälega nagu me polekski laupäeval kohtuma pidanud, et tuleb pühapäeval kell 2. Ok, vähemalt siis niigi hästi.
Aga siis pidutsesime edasi. Need mööbeldajad, kes mul abis olid käinud, olid külla kutsutud. Aint ML ja Nõua küll tulid, teistel olid teatamise ajaks juba muud plaanid. Ja Kala muidugi ka. Minu meelest oli ikkagi tore.
Eile siis andsime võtmed üle ja kuulsime omanikult meie kohta häid sõnu. Nii Kala kui minu eraldi kui ka MEIE. Omamoodi imelik, ent siiski armas.
Ja siis läksingi ma üksinda oma koju, sain kreepsu ja masenduse ning hakkasin asju lahti pakkima ning üritasin neid loogilistesse kohtadesse ära panna. No ei ole mul nii palju kappe, sahtleid ja riiuleid nagu eelmises kohas, et kõik ära mahutada. Ilmselt topin asjad hetkel lihtsalt ära ja siis mingi hetk hakkan neid sorteerima ja likvideerima. Veel üks kord ja kõige selle tavaariga kolida oleks küll õudne.
Ainult see, ma arvan, et ma pakkimise ajal R2-ga rääkisin mitmeid tunde, aitas mind mu hulludes tunnetes.
Ja ka see oli suureks abiks, et ema tuli ööseks minu juurde ja ma ei pidanud üksi olema. Ma, teate, ei ole selleks veel valmis. Nii ongi.
Ka sain ma nii emalt kui R2-lt noomida. Noh, muidugi oli neil omamoodi õigus. Või tegelikult ongi, kui kaine mõistusega mõelda, ent nagu ma neile mõlemale ka ütlesin, olen ma hetkel peast nii segi (ühe konkreetse teemaga seoses), et pole kunagi varem nii segi olnudki ja eks see mõjutab mind väga palju. Ma saan aru küll, et pole hea mõte kõike ja kohe nõuda, tahta, saada, ent ma tahan seda ikkagi. Ja mul on täitsa argumenteeritud (küll vist ainult enda jaoks) põhjendused ka olemas. Jah, täitsa kindlasti olen ma peast soe. Aga ka üksi, nii üksi ja hirmutav on.
Ja- jaa, ma tean, et ma saan hakkama, tean seda, ent hetkel on natuke (rõhutan, et natukene) raske.
PS! Annan ka muusikasoovitusi. Kuulsin reede õhtul kolimise käigus R2-e Urbanismi saatest kahte lugu, mõlemad eestikeelsed. Esimene on ''HU? "Abbsoluuuttselt" (GEE remix). Teine on Öökülm "Viskit" (TALLINN FUNK remix). Just need miksid nendest lugudest on superhead, muidu... nii ja naa. Esimene on irooniline lugu, teine lihtsalt naljakas (kui oled näinud peetervõsa saate osa rahabossist).
Reedel, nt ma kolisin vaikselt. Või noh, mis vaikselt, ikka täiega. Ja siis läksime Kala ja ML-ga Tanel Padar & The Suni kontserdile. Seisime minutit mitu ukse taga tuule ja vihma käes järjekorras, ent sees oli hea ja soe. Ma arvasin, et tuleb selline rahulik õhtu sõpradega, ent päris nii see nüüd ka ei olnud. Oma suureks üllatuseks avastasin, et hoolimata sellest, et ma kahe mehega väljas olen, ajasid mulle ikka igasugused külge. Korra, muide, isegi nii, et ma otse nende kõrval seisin. Lihtsalt üks turske sell, lehmaketijämedune kett kaelas, hakkas must mööduma, nägi siis mind, pani kohe käe ümber ja hakkas mesijuttu ajama. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud kuidagi viisakalt tast esimese hooga lahti ka saada. Aga just siis koputas Kala mulle õlale ja tahtis must midagi. Issand kui tänulik ma talle olin! Ent seda, et keegi mulle ligi ujus, kohe käe ümber pani ja ainult sellise lause algatuses ütleski nagu "Tere ilus tüdruk, kas sa annaksid mulle oma telefoninumbri, et ma saaks su mõnikord välja kutsuda?", oli korda mitu. No kuulge, mehed! Huvitav, kas selle peale peaks tõesti jalust nõrgaks muutuma ja numbri andma või???
Nägin seal veel AS-i, kes oli seal esimest korda, suht vastumeelselt, mulle tundus ja ainult Tanel Padari pärast. Igatahes oli ta üks esimesi lauseid stiilis, issakene, mis koht, kas sa oled siin enne käinud, millised inimesed siin on. Põlgusega pilk silmis.
Ja siis nägin veel ühte endist klassiõde, kes küsis, kus ma praegu töötan ja kui ma siis ütlesin, kus, küsis tema, et ikka veel või?! Ma siis vastasin nii viisakalt kui suutsin, et ma olen seal ju ainult pool aastat olnud alles, millele järgnes vastus, et ma arvasin, et sa ikka tööd juba vahetanud oled. Siis ma enam ei olnud nii viisakas ja küsisin ainult ühe küsimuse- ja kui kaua sina juba oma töökohas töötad??? Mõjus!
No ja pärast Roki Kohvikut läksime me meie juurde edasi. Kala vajus siht kiiresti ära ja läks magama, ent ML ja mina jaurasime ikka päris pikalt veel. Fotodest, graafilisest disainist, logodest... Lahe oli.
Muide, imelikest kokkusattumustest ka- saime Kalaga T.P. & The Suni kontserdil tuttavaks, lõpu alguses oli ka üks T.P. & The Suni kontsert. Ning nüüd- viimasel õhtul koos ja ühises korteris olles käisime me kus? T.P. & The Suni kontserdil. Naljakas, kas pole?
Laupäeval oli ka tore. Eriti hommikul. Kui tavaliselt hakkavad meie ülemised naabrid vara-vara tolmuimejaga põrandat võtma ja alumised naabrid ärkavad vara, panevad Trafficu plaadi mängima ning räägivad üksteisega üks köögis, teine magamistoas olles valju häälega, siis nüüd olid mõlemad vaiksed.
Ärge saage valesti aru, täiesti ok siiski kõik polnud, sest muidu poleks ma sellest ju rääkima hakanud. Meie kõrvalnaabrid, kes on terve meie sealoldud aja ikka pidevalt kakelnud, hakkasid laupäeva hommikul taaskordselt pihta. Meie magamistoa kõrval olevas toas. Koer urises ja lõugas, nemad karjusid, naine nuttis, keegi peksis millegagi vastu seina. Kas keegi andis kellelegi peksa või mis neil seal täpselt oli, ei saanudki aru. Aga naine pandi lõpuks sinna tuppa mingiks ajaks luku taha. Nii palju siis selleks hetkeks magamisest.
Kell 1 hakkasime tublid olema ja kuigi meile tundus, et meil on veel väga vähe asju korteris ja siis ongi veel vaja vaid koristada, siis see oli muidugi vale arvamine. Jooksime, vedasime asju, pakkisime ja tegime asju nii et selg märg. Lõpetasime u 10 min enne 8-t, sest kell 8 pidi omanik tulema ja pidi toimuma võtmete üleandmine. Arvake, keda ei tulnud ja kes telefonile ei vastanud! U 3veerand 10 ta helistas ise ning ütles häälega nagu me polekski laupäeval kohtuma pidanud, et tuleb pühapäeval kell 2. Ok, vähemalt siis niigi hästi.
Aga siis pidutsesime edasi. Need mööbeldajad, kes mul abis olid käinud, olid külla kutsutud. Aint ML ja Nõua küll tulid, teistel olid teatamise ajaks juba muud plaanid. Ja Kala muidugi ka. Minu meelest oli ikkagi tore.
Eile siis andsime võtmed üle ja kuulsime omanikult meie kohta häid sõnu. Nii Kala kui minu eraldi kui ka MEIE. Omamoodi imelik, ent siiski armas.
Ja siis läksingi ma üksinda oma koju, sain kreepsu ja masenduse ning hakkasin asju lahti pakkima ning üritasin neid loogilistesse kohtadesse ära panna. No ei ole mul nii palju kappe, sahtleid ja riiuleid nagu eelmises kohas, et kõik ära mahutada. Ilmselt topin asjad hetkel lihtsalt ära ja siis mingi hetk hakkan neid sorteerima ja likvideerima. Veel üks kord ja kõige selle tavaariga kolida oleks küll õudne.
Ainult see, ma arvan, et ma pakkimise ajal R2-ga rääkisin mitmeid tunde, aitas mind mu hulludes tunnetes.
Ja ka see oli suureks abiks, et ema tuli ööseks minu juurde ja ma ei pidanud üksi olema. Ma, teate, ei ole selleks veel valmis. Nii ongi.
Ka sain ma nii emalt kui R2-lt noomida. Noh, muidugi oli neil omamoodi õigus. Või tegelikult ongi, kui kaine mõistusega mõelda, ent nagu ma neile mõlemale ka ütlesin, olen ma hetkel peast nii segi (ühe konkreetse teemaga seoses), et pole kunagi varem nii segi olnudki ja eks see mõjutab mind väga palju. Ma saan aru küll, et pole hea mõte kõike ja kohe nõuda, tahta, saada, ent ma tahan seda ikkagi. Ja mul on täitsa argumenteeritud (küll vist ainult enda jaoks) põhjendused ka olemas. Jah, täitsa kindlasti olen ma peast soe. Aga ka üksi, nii üksi ja hirmutav on.
Ja- jaa, ma tean, et ma saan hakkama, tean seda, ent hetkel on natuke (rõhutan, et natukene) raske.
PS! Annan ka muusikasoovitusi. Kuulsin reede õhtul kolimise käigus R2-e Urbanismi saatest kahte lugu, mõlemad eestikeelsed. Esimene on ''HU? "Abbsoluuuttselt" (GEE remix). Teine on Öökülm "Viskit" (TALLINN FUNK remix). Just need miksid nendest lugudest on superhead, muidu... nii ja naa. Esimene on irooniline lugu, teine lihtsalt naljakas (kui oled näinud peetervõsa saate osa rahabossist).
PS! pealkiri ja õhe laulu esitaja ja pealkiri on muudeud meelega valesti, sest ma ei taga siia enam googeldajaid, kes selle otsingusõnaga siia satuvad. Thanks but no thanks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar