Siin ma nüüd siis istun--- voodis, kollase teki all, kõikse sefim dressipluus öösärgi peal, peale tööd minu sõberiks muutuv Kala töörüperaal süles, jõuludeks saadud mp3-e mängija kõrvas (no st klapid on kõrvas, mitte terve mängija ise, eks) ja surfan ringi. Kala magab siinsamas minu kõrval (Kell on hetkel 22.18). Samas, eksole, kus mujal ta magama peakski. Aga kuna ta magab, olge tasakesi, eks. Põhjus, miks suur ööloom juba magab ja kuidas mina veel üleval olen, on lihtne. Täna hommikul ärkasime me kell 6.30. Kala ärkab tavaliselt 7.30- 8.00, mina kell 8.40. Kala sõberid läksid aga maale terveks selleks nädalaks ja no temal tekkis ka siis soov sinna nädala sees üheks õhtuks minna ja järgmisel hommikul sealt tööle minna. No läksimegi siis. Sauna tegime ja puha. Elekter läks ära ja me pidime pimedas saunas olema. Kuu oli suur ja valge nagu prozektor ja paistis oma valgust veidike saunaaknast sisse, muidu oli ahjuukse vahelt imevähe paistev tuli ainus valgus. Uskumatu, ent niimoodi saunas laval istudes ja puude praksumist kuulates tuli minul uni peale. Soe ka ju. Kala küll arvas, et natuke liiga palav on selleks, et uni tuleks. Elekter oli täitsa kaua ära, ka siis veel, kui me pesemisega alustasime. Aga noh, tagasi tuli ta küll üllatuslikult ja ebasobival ajal. Ja hommikul ei olnud meil vett. Ent ka sellest murest sai võitu, sest olime talvel seda sinna kanistritega viinud ja üks neist vetest oli veel alles.
Et sauna saime alles mingi poole 12 paiku, saime magama ka alles u 1. Noh ja nüüd ma mainin uuesti, et ärkasime 6.30. Me olime ikka nagu lastud pardid. Ega see eileõhtune õlu ka muidugi asja parandanud. Tund autosõitu tegi ka olemise unisemaks. Nii et Kala tööle, kust ma mingi 10 min trammiga veel kodu poole sõitma pidin, jõudsin ma 10 min varem, kui tavaliselt ärkan. Magasin siis 3veerand tundi ja jõudsin tööle nagu uppunud muumia.
Oo, ja ilmselt olin ma nii uimane, et kui ma kodus Kala uut telefoni laadima panin, panin vana telefoni selle kõrvale ja neile väikse padja pea alla, et neil ikka hea magada oleks. Ja selle peale unustasin enda foni koju.
Väsimus aga ei lahkunud meist kummastki terve päeva jooksul. Mind ei aidanud isegi poodlemine ja läksin pooleks tunniks magama, kui Kala koju jõudis. Tema arvas, et tema ei tule, muidu ei jää õhtul tudule. Selle tulemus, las ma ütlen, oli see, et ta nägi terve õhtu välja nagu kolm ööpäeva järjest panda vales sünniasendis beebi sündimist ootav ja valvav arst. Isegi kui me söömas käisime, ei tõstnud see ta tuju. (Muide, minu pizza oli tõeline kräpp. Öäkk)
No ja nüüd tema siis magabki nagu isakaru oma talveund ja sellepärast olengi mina üleval nagu valvejoodik.
(Pilt on eilsest kuust ja tõeliselt kaka kvaliteediga, ent ma ütlen ausalt, et mu silm ei olnud enam niiiii selge, et kõiki setinguid paika sättida ja kätt paigal hoida pikka aega).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar