Tänu emale täiendasin eile õhtul oma garderoobi veel ühe paari põlvpükste ja kitlimustrilise pluusikesega. Mõlemad meeldivad mulle väga. Kui ma ausalt ütlen, on tunne, et Kalale meeldib mu kolmest paarist pükstest ja pluusist ainult viimane. Need püksid nimelt on kõik niivõrd eriliste ja eristuvate lõigetega, et sunnivad kummastusega vaatama küll. Pluus, see-eest, on selline turvaline ja tavaline. Või vähemalt arvan mina, et selles on asi, miks püksid talle ei meeldi.
Minule aga väga meeldivad ja ma kannaks neid kogu aeg, kui ilm lubaks. Kell 9 hommikul, kui kraadiklaas näitab 15 kraadi, ma neid siiski paljaste jalgadega koosluses kanda ei taha. Ma saaks kohe nohu.
Muide, ema juures käisime me eile ju ratastega, kuna me lihtsalt pidime sel ajal õlut jooma, kui Kala oma kuulsat pirukat küpsatas. Vähemalt minu suureks üllatuseks ei olnudki tee pikk. Samas jälle--- minu ratta lifti mahutamine on jõukohane ainult Kalale. Mina võin selle kuidagi- kuidagi sealt välja saada.
Täna nägin ma unes, mismoodi ma olin M-i maal tema onu pööningutoas, seal oli luugi ees kardin ja toas herilane, keda ma välja püüdsin ajada.
Täna olen suures majas ainult koos sekretäriga ja ühe raamatupidajaga, kes ei teadnud, et kedagi pole ja tuli sellepärast siia. Miks kedagi pole või? Kõiksekõrgem puhkab, tema assistent puhkab, aste madalamalt puhkavad hetkel kõik peale ühe, kes on minu osakonna boss. Kui mu muidu kaks hetkel töötavat töökaaslast küsisid, et nad küll peaks esmaspäevast puhkusele jääma, ent nad on sedavõrd ületunde teinud, et kas nad täna vaba päeva ei saaks, boss andis ja otsustas, et mis ta isegi siia tuleb. Seda kuuldes otsustasid mõned teised ka, et kui neid pole ja üldse kedagi eriti pole...
Sekretär on sest ta peab olema. Või vähemalt peab olemas olema. Suure tõenäosusega tähendab see, et ta varsti suunab oma telefoni mobiilile ja kaob.
Mina olen siin aga sellepärast, et ma olen nii uus ja ma ei saa öelda, et ma ei tule. Pealegi, keegi peab meie osakonnast kohal olema. Pluss, hetkel on kõik telefonid ja mailid mulle suunatud ja ma siis üritan imelikele asjadele, millest ma veel midagi kuulnud pole, või olen, ent pole kindel, vastata.
Muide, telefon on hetkel mu vaenlane. Miks? Sest üks pehmenenud ajuga tüdruk on mulle 4 korda helistanud ja ebanormaalseid küsimusi küsinud. Ma oskan talle vastata, sest mul on loogiline mõtlemine olemas, temal ei ole seda kas kunagi olnudki või on ta aju tõesti pehmenenud. Viimased 3 kõne olen ma talle öelnud, et helistagu esmaspäeval, siis saab veidikene täpsustada. Kusjuures, kõned temaga on alati vähemalt 10 min pikad olnud. Ülejäänud helistajad on asjalikumad olnud ja küsimused valmisformuleerinud, ent helistajaid on siiski liiiiiiiiiiga palju.
Minule aga väga meeldivad ja ma kannaks neid kogu aeg, kui ilm lubaks. Kell 9 hommikul, kui kraadiklaas näitab 15 kraadi, ma neid siiski paljaste jalgadega koosluses kanda ei taha. Ma saaks kohe nohu.
Muide, ema juures käisime me eile ju ratastega, kuna me lihtsalt pidime sel ajal õlut jooma, kui Kala oma kuulsat pirukat küpsatas. Vähemalt minu suureks üllatuseks ei olnudki tee pikk. Samas jälle--- minu ratta lifti mahutamine on jõukohane ainult Kalale. Mina võin selle kuidagi- kuidagi sealt välja saada.
Täna nägin ma unes, mismoodi ma olin M-i maal tema onu pööningutoas, seal oli luugi ees kardin ja toas herilane, keda ma välja püüdsin ajada.
Täna olen suures majas ainult koos sekretäriga ja ühe raamatupidajaga, kes ei teadnud, et kedagi pole ja tuli sellepärast siia. Miks kedagi pole või? Kõiksekõrgem puhkab, tema assistent puhkab, aste madalamalt puhkavad hetkel kõik peale ühe, kes on minu osakonna boss. Kui mu muidu kaks hetkel töötavat töökaaslast küsisid, et nad küll peaks esmaspäevast puhkusele jääma, ent nad on sedavõrd ületunde teinud, et kas nad täna vaba päeva ei saaks, boss andis ja otsustas, et mis ta isegi siia tuleb. Seda kuuldes otsustasid mõned teised ka, et kui neid pole ja üldse kedagi eriti pole...
Sekretär on sest ta peab olema. Või vähemalt peab olemas olema. Suure tõenäosusega tähendab see, et ta varsti suunab oma telefoni mobiilile ja kaob.
Mina olen siin aga sellepärast, et ma olen nii uus ja ma ei saa öelda, et ma ei tule. Pealegi, keegi peab meie osakonnast kohal olema. Pluss, hetkel on kõik telefonid ja mailid mulle suunatud ja ma siis üritan imelikele asjadele, millest ma veel midagi kuulnud pole, või olen, ent pole kindel, vastata.
Muide, telefon on hetkel mu vaenlane. Miks? Sest üks pehmenenud ajuga tüdruk on mulle 4 korda helistanud ja ebanormaalseid küsimusi küsinud. Ma oskan talle vastata, sest mul on loogiline mõtlemine olemas, temal ei ole seda kas kunagi olnudki või on ta aju tõesti pehmenenud. Viimased 3 kõne olen ma talle öelnud, et helistagu esmaspäeval, siis saab veidikene täpsustada. Kusjuures, kõned temaga on alati vähemalt 10 min pikad olnud. Ülejäänud helistajad on asjalikumad olnud ja küsimused valmisformuleerinud, ent helistajaid on siiski liiiiiiiiiiga palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar