Ainult mina suudan--- üleeile ema juures komistasin ma baleriini graatsilisusega täiesti nähtavalt poole ukse kõrguselt üle ukseava oleva juhtme taha veetassiga, lajatasin pool tassi vett põrandale ja virutasin käe just käeketi kohalt korraliku latakaga, millel isakaru jõud taga, pikki uksepiita.
Eile jooksin tööl puusaga lauale otsa hoolimata faktist, et ma tean täpselt, kus laud on ja et ta pole selle kuu aja jooksul, mis ma seal tööl olen olnud, sentimeetritki liikunud.
Täna kostusid õuest imelikud hääled, läksin rõdule vaatama. Jäin ukselävele seisma ja toetasin end kättpidi rõduäärele. Tagasi püsti end ajades lõin vasaku käe pikki aknalauapleki nurka ära nii, et meie tuhalillevaastops, milles ikka veel konid sees, lendas maha. Hakkasin südamest naerma. Kala ehmatas ära ja tuli vaatama, aga minu käsi oli nii valus, et ma ei lubanud tal seda katsuda. Läksin vannituppa, et külma vett peale lasta ja istusin vanni äärel, vesi mulises ja kohises ja mina naersin nagu metsaline ja üritasin suures vappumises kätt veejoa alla saada. Kas ma pean mainima, et ebaõnnestunult? Nüüdseks ma natukene saan juba kätt liigutada aga ikka on valus. See on see labakäsi, pealtpoolt, aint nahk ja luud. Kamoon, kui see, et ma jälle end ise siniseks virutasin, pole naljakas, mis siis üldse on???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar