Oi, mis eile juhtus!
Sõitsime Kala ja ML-ga vanavanemate juurde, et tsiklit näidata ja käisime muidugi sõitmas ka. Et esimene sõit mulle liiga lühike tundus, palusin Kalal veel üks tiir teha ja ikka pikem. Ta oli nõus ka, sest uus ja huvitav asi ju ja no väääga lahe ka. Sõitsime metsa vahel ja jube lahe oli. Kuni selle hetkeni, mil me kukkusime. Põhjus tegelikult väga lihtne--- tsiklil on all asfaldikummid, meie sõitsime märjal ja libedal metsateel. Kala sõitis küll hästi ettevaatlikult, ent näedsa, ikkagi juhtus. Täitsa elus oleme ja meist rohkem sai tsikkel kannatada--- esiporidiib on katki ja kuigi selle saab alguses hoolimata mõnes puuduolevast tükist kinni teipida, tuleb see siiski ära vahetada, ja lenks läks ka viltu, ent selle sai kodus kohe korda teha.
Kui nüüd meist rääkida, siis Kalal pole üldse midagi viga, mul läks veidikene halvemini. Minu jalg jäi Kala ja tsikli vahele lõksu ja jäi seega tsikli alla. Kui Kala siis oma jala sealt kätte sai, kukkus tsikkel uuesti minu jalale. Viimane kord küll väga madalalt, ent kui juba on valus, siis see kukkumine tundub ka hea hoobina. Pluss, kukkumise ajal pani Kala mulle oma kiivriga matsu pikki pead ja ma lõin selle tõttu pea vastu maad ära. Kiiver oli õnneks peas, ent ikka sain veidike haiget.
Nüüdseks on selge, et parempoolne ülemine lõualuu sai ilmselt siiski piisava läraka kirja, sest alguses immitses igemest verd ja nt haigutades on kõrvas täiega valus. Hambaid paremalt küljelt oli aga valus pesta.
Jalaga on aga nii, et õnneks sain matsu hüppeliigese juures lihasele ja luu jäi puutumata. Alguses ei olnud midagi, siis hakkas kõndides tunda andma ja kodus kummikuid jalast võttes oli ikka heasti valus. Ju see kummik ikka toetas. Hommikul esimese hooga polnudki midagi viga, ent siis hakkas jälle valutama kergelt ja et katsuda oli oikuivalus, tõmbasin elastiku peale.
Kõlas vist hullult? Tegelikult pole midagi. Pärast kukkumist, kui Kala tsikli püsti tõusis, küsis, kuidas mul on ja jalga käskis liigutada, ei saanud ta aru, kas ma nutan või naeran. Naersin. Istusin sopasel liival ja naersin. Pea käib küll ringi täna veidikene, ent ma olen elus, ilma haavadeta ja valuta ja see ongi peamine. Küll need väiksed asjad paari päevaga ununevad. Eksju!
Ning selle üle, et Kalaga midagi ei juhtunud, olen ma väga õnnelik. Tsikli üle olin juba kurb ära.
PS! Tegin tsiklist pilte ka. Enne pildid on olemas, pärast pilte ei teinud. Laen lähiajal üles.
Sõitsime Kala ja ML-ga vanavanemate juurde, et tsiklit näidata ja käisime muidugi sõitmas ka. Et esimene sõit mulle liiga lühike tundus, palusin Kalal veel üks tiir teha ja ikka pikem. Ta oli nõus ka, sest uus ja huvitav asi ju ja no väääga lahe ka. Sõitsime metsa vahel ja jube lahe oli. Kuni selle hetkeni, mil me kukkusime. Põhjus tegelikult väga lihtne--- tsiklil on all asfaldikummid, meie sõitsime märjal ja libedal metsateel. Kala sõitis küll hästi ettevaatlikult, ent näedsa, ikkagi juhtus. Täitsa elus oleme ja meist rohkem sai tsikkel kannatada--- esiporidiib on katki ja kuigi selle saab alguses hoolimata mõnes puuduolevast tükist kinni teipida, tuleb see siiski ära vahetada, ja lenks läks ka viltu, ent selle sai kodus kohe korda teha.
Kui nüüd meist rääkida, siis Kalal pole üldse midagi viga, mul läks veidikene halvemini. Minu jalg jäi Kala ja tsikli vahele lõksu ja jäi seega tsikli alla. Kui Kala siis oma jala sealt kätte sai, kukkus tsikkel uuesti minu jalale. Viimane kord küll väga madalalt, ent kui juba on valus, siis see kukkumine tundub ka hea hoobina. Pluss, kukkumise ajal pani Kala mulle oma kiivriga matsu pikki pead ja ma lõin selle tõttu pea vastu maad ära. Kiiver oli õnneks peas, ent ikka sain veidike haiget.
Nüüdseks on selge, et parempoolne ülemine lõualuu sai ilmselt siiski piisava läraka kirja, sest alguses immitses igemest verd ja nt haigutades on kõrvas täiega valus. Hambaid paremalt küljelt oli aga valus pesta.
Jalaga on aga nii, et õnneks sain matsu hüppeliigese juures lihasele ja luu jäi puutumata. Alguses ei olnud midagi, siis hakkas kõndides tunda andma ja kodus kummikuid jalast võttes oli ikka heasti valus. Ju see kummik ikka toetas. Hommikul esimese hooga polnudki midagi viga, ent siis hakkas jälle valutama kergelt ja et katsuda oli oikuivalus, tõmbasin elastiku peale.
Kõlas vist hullult? Tegelikult pole midagi. Pärast kukkumist, kui Kala tsikli püsti tõusis, küsis, kuidas mul on ja jalga käskis liigutada, ei saanud ta aru, kas ma nutan või naeran. Naersin. Istusin sopasel liival ja naersin. Pea käib küll ringi täna veidikene, ent ma olen elus, ilma haavadeta ja valuta ja see ongi peamine. Küll need väiksed asjad paari päevaga ununevad. Eksju!
Ning selle üle, et Kalaga midagi ei juhtunud, olen ma väga õnnelik. Tsikli üle olin juba kurb ära.
PS! Tegin tsiklist pilte ka. Enne pildid on olemas, pärast pilte ei teinud. Laen lähiajal üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar