Ei oska ma veel õigel ajal toast välja minna, et õigel ajal tööle jõuaks. Nii eile kui ka täna jõudsin liiga vara ja ega seegi hilinemise kõrval hea ei ole. Täna sain omale uksekaardi ja nüüd pean meeles pidama omale võtmepael hankida, et kõik vajalik ikka koguaeg olemas oleks. Kui ma seda kaelas ei kannaks, uskuge mind, jätaks ma need raudselt maha. Ma lihtsalt pole harjunud lukustatud ustega.
Teine asi, mis harjumist nõuab, on telefonile vastamine. Kui ma eelmises kohas pidin vastama kas oma nimega või helistades kellelegi majast, pidin ütlema ka osakonna, kui vähetuttav inimene oli, siis siin vastatakse telefonile Jah. Nimest ja osakonnast võib vaid unistada. Mulle tundub see harjumatu ja jube võõras. Tahaks ikka teada, kellega räägin. Kuigi nii pole ilus öelda, siis on see ilmselt eestlaste värk. Vast kellegil tuleb kunagi idee enese telefoni teel tutvustamine läbi sisekorraeeskirjade kohustuslikuks teha. Nii meeldiv oleks.
Meeldivatest asjadest seda, et kui ma eile sain pool tundi enne tööpäeva lõppu ära, siis täna lausa ligi tund. Lihtsalt, teised ei viitsi teha, kuigi tööd oleks. Varsti muutuvad tööpäevad ilmselt veel lühemaks. Oluline on siinkohal märkida, et palk on ikka tavaline, täispalk. Muahhahhaaa.
Kui ma lõpuks suure arvuti taha kodus saan, laen pilte puhkusestvast ka siia.
PS! Leidsin täiesti kogemata omale uue teemalaulu. Pealkiri ongi sellest pärit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar