Ma nüüd avastasin, et mu blogi on vahepeal kaheseks saanud. Palju õnne sulle, blogi. Kuna mul täna midagi head süüa pole, siis oletame, et see jäätis, mille ma eile ära sõin, oli sinu auks, eks.
Tahtsin kirjutada aga hoopis sellest, mismoodi ma kunagi aastate eest ühes restoranis praktikal olles õiget jooki otsisin. Tavaliselt ma seal kunagi täiesti üksi ei olnud, ikka oli keegi asja tundev inimene mu kõrval. Ükskord oli aga hotellis suur koosolek, kuhu kõik bossid läksid. Ka see, kes tegelikult minuga koos sel õhtul restoranis olema pidi. Kuna eelmisel õhtul oli olnud restoranis mingi suur ja pikaks veninud üritus, oli kõigil teistel kelneritel vaba päev. Nii mind siis üksi sinna jäetigi, et ma olen nii tubli, tunnen ja oskan juba kõike ja saan kindlasti hakkama. Või mõtlen midagi välja. :) Olgu kohe öeldud, et kui ma oleks ainult restoranis üksi pidanud olema, oleks see köki-möki olnud. Aga ei! Minu ülesandeks oli teenindada just lõppenud koosoleku buffet', restorani (just algas õhtusöögi aeg), baari ja tegeleda ka hotelli toateenindusega. Hakkama ma sain, ma ise ütleks, et tegelikult päris hästi, sellega ei olnud probleemi. Ent eks tegelikult oli väikest paanikat, tellimuste ja tegemiste järjekorda sättimist enda jaoks ning apsakaid, mis said kiiresti peidetud ning varjatud, ka. Nt olin ma just liftis, käes raske kandik suurte teekannudega ning valisin ühte põlve toeks alla võttes korrusenumbrit, kui helises sisene telefon, mille ma siis vöölt kätte pidin saama ja millele vastama. Samal ajal jõudsin korrusele ja lifti uksed tahtsid keset kõnet uuesti sulguma hakata. :) Kõikse naljakam aga oli see, mismoodi ühed õhtusöögil olevad kliendid tellisid majaveini. Mul oli niigi kiire, ent mul polnud aimugi, milline see paganama majavein just on. Ja pole kedagi, kellelt küsida!!! Nii ma siis kükitasin leti alla selle kapi ette, kus veine hoiti, võtsin ette veinilisti ning hakkasin ükshaaval välja tõstma neid pudeleid, mis listis kirjas olid. Kuni siis järgi jäi üks ja ainus pudel, mille nimetust listist ei leidnud. Järelikult majavein!!! Tõusin siis pudel peos endaga rahulolevalt leti alt püsti, vein trofeena käes ja mis ma näen!!! Leti taga seisab klient! Ma muidugi metsikult ehmatasin, tema ka. Ent tema muie, kui ta pudelit mu käes nägi, oli pääääris vägev. :) Kujutage ise ette--- olete tükk aega leti ääres olnud ja teenindajast pole märkigi ning siis ta tõuseb korraga, pudel käes nagu salajoodik, leti alt püsti!!! Muahhahhaaa!!!
Ei, hakkama sain ja väga õpetliku kogemuse sellest üksiolemisest ka.
Tööl on täna selline kiire päev, et ma ei saa lehtegi lugeda. St seda et teistel on väga kiire ja ma ei saa ju võtta paberlehte endale ette ja seda haigutades lugema hakata. Netiversioonid on aga ammu loetud.
Tahtsin kirjutada aga hoopis sellest, mismoodi ma kunagi aastate eest ühes restoranis praktikal olles õiget jooki otsisin. Tavaliselt ma seal kunagi täiesti üksi ei olnud, ikka oli keegi asja tundev inimene mu kõrval. Ükskord oli aga hotellis suur koosolek, kuhu kõik bossid läksid. Ka see, kes tegelikult minuga koos sel õhtul restoranis olema pidi. Kuna eelmisel õhtul oli olnud restoranis mingi suur ja pikaks veninud üritus, oli kõigil teistel kelneritel vaba päev. Nii mind siis üksi sinna jäetigi, et ma olen nii tubli, tunnen ja oskan juba kõike ja saan kindlasti hakkama. Või mõtlen midagi välja. :) Olgu kohe öeldud, et kui ma oleks ainult restoranis üksi pidanud olema, oleks see köki-möki olnud. Aga ei! Minu ülesandeks oli teenindada just lõppenud koosoleku buffet', restorani (just algas õhtusöögi aeg), baari ja tegeleda ka hotelli toateenindusega. Hakkama ma sain, ma ise ütleks, et tegelikult päris hästi, sellega ei olnud probleemi. Ent eks tegelikult oli väikest paanikat, tellimuste ja tegemiste järjekorda sättimist enda jaoks ning apsakaid, mis said kiiresti peidetud ning varjatud, ka. Nt olin ma just liftis, käes raske kandik suurte teekannudega ning valisin ühte põlve toeks alla võttes korrusenumbrit, kui helises sisene telefon, mille ma siis vöölt kätte pidin saama ja millele vastama. Samal ajal jõudsin korrusele ja lifti uksed tahtsid keset kõnet uuesti sulguma hakata. :) Kõikse naljakam aga oli see, mismoodi ühed õhtusöögil olevad kliendid tellisid majaveini. Mul oli niigi kiire, ent mul polnud aimugi, milline see paganama majavein just on. Ja pole kedagi, kellelt küsida!!! Nii ma siis kükitasin leti alla selle kapi ette, kus veine hoiti, võtsin ette veinilisti ning hakkasin ükshaaval välja tõstma neid pudeleid, mis listis kirjas olid. Kuni siis järgi jäi üks ja ainus pudel, mille nimetust listist ei leidnud. Järelikult majavein!!! Tõusin siis pudel peos endaga rahulolevalt leti alt püsti, vein trofeena käes ja mis ma näen!!! Leti taga seisab klient! Ma muidugi metsikult ehmatasin, tema ka. Ent tema muie, kui ta pudelit mu käes nägi, oli pääääris vägev. :) Kujutage ise ette--- olete tükk aega leti ääres olnud ja teenindajast pole märkigi ning siis ta tõuseb korraga, pudel käes nagu salajoodik, leti alt püsti!!! Muahhahhaaa!!!
Ei, hakkama sain ja väga õpetliku kogemuse sellest üksiolemisest ka.
Tööl on täna selline kiire päev, et ma ei saa lehtegi lugeda. St seda et teistel on väga kiire ja ma ei saa ju võtta paberlehte endale ette ja seda haigutades lugema hakata. Netiversioonid on aga ammu loetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar