Tänane hommik oli kohutav. Ärkasin ettenähtud ajast varem, mis küll ei ole miski ime. See paanika, et ma olen sisse maganud, on viimasel ajal taaskordselt üpris sage tunne. Nii ma siis vähkresin ja kusagilt kosmosest tulid minuni sellised mõtted, et kõige parema meelega oleksin ma end öösärgis rõdule külmuma ja nutma saatnud. Ma ei tea, mis mul hakkas. Seda oleks ilmselt võimatu seletada, mis tunded mind täpselt valdasid, ent ühest, peamisest ja kõige olulisemast mõttejupist haarasin ma kinni ja sundisin end sellesse süvenema.
Kuidagi omamoodi kummaline on, et mu parimad sõbrad nii kaugel eemal minust on, et ma nendega suhtlemiseks pean kasutama kas netti või telefoni. Kuigi mõlemad vahendid on suurepärased, ei suuda nad siiski päris lihast ja luust sõpra asendada. Muidugi saab ju kasvõi msn-s suheldes kuulda sõbrale neid nii omaseid väljendeid, ent see ei ole siiski see. Hoopis teise tunde annab kui sõpraga ninad vastamisi omi asju lahata. Kõik need kehahoiakud, punastamised, naeruturtsatused, piinlikud pihtimused... Ja läbi arvuti või telefoni ei näe ju ka sõbra uut soengut või seda, et ta on kaalus alla või juurde võtnud või mis iganes muid muutusi ta läbi just teeb.
Ma jäin selle kõige peale mõtlema pärast eelmist reedet. See oli see päev, kui ma üle mitme kuu R2-te nägin. Eks see teemadega reele saamine, naljatamine ja südamest rääkimine võtsid oma aja, ent lisaks juurde ka elupaikade erinevused ja seal toimuva kirjeldamine. Kõik see oli midagi sellist, mis ei mahtunud kuidagi sellesse ühesse õhtusse ning mõnda tundi ära. Juttu oleks jagunud pikaks-pikaks ajaks ning tegelikult oleks lihtsalt tahtnud koos sõbraga olla, teda endasse ahmida. Ilmselt ei oska ma seda igatsust sõbra järgi kuidagi sõnadesse panna, mis ma tunnen. Omamoodi on see igatsus sõbra, st toetava, kuulava, olemasoleva inimese järgi, teiselt poolt jälle sõbra kui isiksuse järgi.
Ma tunnen puudust nendest asjadest, mida me koos tegime, kuigi neid polnudki nii palju. Need olid siiski kuidagi teistmoodi ja meile omamoodi tähtsad ning väärtuslikud tegemised. Meenutame siiani mõnda käiku loodusesse või kasvõi niisama kolamist erilise heldimusega, sest mõlemale on sellest miski oluline tükk külge juurde tulnud.
Ja ma arvan, et me tunneme puudust sellest üksteise kuulamisest, julgustamisest ning kritiseerimisest.
Täpselt samamoodi tunnen ma puudust H-st. Temaga me ehk ei ole teinud mingeid niivõrd meeldejäävaid käike kuhugi erilistesse kohtadesse, ent temaga on jutud ja teemad need, mis on erilised. Tema on inimene, kes on usaldanud mulle asju, mida palju inimesed ei räägi mitte kellelegi ja kellele mina olen paljusid asju rääkinud, otse südamest. Tõsiselt, temale olen ma isegi hilja õhtul võinud helistada ja kurta, kui loll keegi on või rääkinud lihtsalt oma päeval kogunenud muredest. Just temaga oleme me rõõmustanud üksteise üle nii siiralt ja südamest nagu kaks tuutut, et seda tunnet ning hoolimist ei saa kuidagi muud moodi kirjeldada kui kindla müürina, kuhu on võimalik alati toeatada.
Nüüd neid kumbagi ei ole. Nad on eemal. R2-le ma isegi ei saa helistada, kui tuju tuleb, seda takistavad mitmed meist mitteolenevad tegurid. H on lihtsalt nii eemale järsku kadunud, et see on võõrastav ja harjumatu, et teda enam kuid näha pole saanud.
Nemad on see tiim, keda mina endale kõige lähemale olen lasknud ning kellele kõige kiiksumaid saladusi jaganud ning kellega väga isiklikke teemasid arutanud. Teised ei saa päris nii lähedale. Teistega võib lõbus olla, ent neile ei räägi mingeid isiklikke muresid või pead valutama ajavaid teemasid. Nendega on tavaliselt totter smool took, mis ehk paljastabki mingid väiksed eraelulised asjad, ent see on ka kõik.
Täna ma võtsin kätte ja hakkasin koopast välja tulema. Ma mõtlen sellest koopast, kuhu ma end ise isoleerinud olen. Sest ei saa ju nii elada, et inimesel on kaks sõpra ja need mõlemad elavad mõõtmatutes kaugustes!
Kõigepealt helistasin ma L1-le, kellega lobisesin niisama asjadest hea tükk aega ning kellega plaanin juba lähipäevil ninapidi kokku saada. Ja siis ükskord lähiajal veel. :)
Plaanis on helistada veel vähemalt 3-le inimesele. Kuidas nendega läks, eks ma siis pärast räägin.
Njah, ja ma olen täna söönud ainult ühe väikse sokolaadibatooni ja mõned tükid kamasokolaadi (mille tõi mulle päkapikk. Päkapikk tõi mulle eile ka jõulukalendri. Ma olen ilmselt natukene, imevähe, ikka hea laps olnud). Kõik. Õhtul söön jäätist ja joon rummi nagu vanale merekarule kohane.
Kuidagi omamoodi kummaline on, et mu parimad sõbrad nii kaugel eemal minust on, et ma nendega suhtlemiseks pean kasutama kas netti või telefoni. Kuigi mõlemad vahendid on suurepärased, ei suuda nad siiski päris lihast ja luust sõpra asendada. Muidugi saab ju kasvõi msn-s suheldes kuulda sõbrale neid nii omaseid väljendeid, ent see ei ole siiski see. Hoopis teise tunde annab kui sõpraga ninad vastamisi omi asju lahata. Kõik need kehahoiakud, punastamised, naeruturtsatused, piinlikud pihtimused... Ja läbi arvuti või telefoni ei näe ju ka sõbra uut soengut või seda, et ta on kaalus alla või juurde võtnud või mis iganes muid muutusi ta läbi just teeb.
Ma jäin selle kõige peale mõtlema pärast eelmist reedet. See oli see päev, kui ma üle mitme kuu R2-te nägin. Eks see teemadega reele saamine, naljatamine ja südamest rääkimine võtsid oma aja, ent lisaks juurde ka elupaikade erinevused ja seal toimuva kirjeldamine. Kõik see oli midagi sellist, mis ei mahtunud kuidagi sellesse ühesse õhtusse ning mõnda tundi ära. Juttu oleks jagunud pikaks-pikaks ajaks ning tegelikult oleks lihtsalt tahtnud koos sõbraga olla, teda endasse ahmida. Ilmselt ei oska ma seda igatsust sõbra järgi kuidagi sõnadesse panna, mis ma tunnen. Omamoodi on see igatsus sõbra, st toetava, kuulava, olemasoleva inimese järgi, teiselt poolt jälle sõbra kui isiksuse järgi.
Ma tunnen puudust nendest asjadest, mida me koos tegime, kuigi neid polnudki nii palju. Need olid siiski kuidagi teistmoodi ja meile omamoodi tähtsad ning väärtuslikud tegemised. Meenutame siiani mõnda käiku loodusesse või kasvõi niisama kolamist erilise heldimusega, sest mõlemale on sellest miski oluline tükk külge juurde tulnud.
Ja ma arvan, et me tunneme puudust sellest üksteise kuulamisest, julgustamisest ning kritiseerimisest.
Täpselt samamoodi tunnen ma puudust H-st. Temaga me ehk ei ole teinud mingeid niivõrd meeldejäävaid käike kuhugi erilistesse kohtadesse, ent temaga on jutud ja teemad need, mis on erilised. Tema on inimene, kes on usaldanud mulle asju, mida palju inimesed ei räägi mitte kellelegi ja kellele mina olen paljusid asju rääkinud, otse südamest. Tõsiselt, temale olen ma isegi hilja õhtul võinud helistada ja kurta, kui loll keegi on või rääkinud lihtsalt oma päeval kogunenud muredest. Just temaga oleme me rõõmustanud üksteise üle nii siiralt ja südamest nagu kaks tuutut, et seda tunnet ning hoolimist ei saa kuidagi muud moodi kirjeldada kui kindla müürina, kuhu on võimalik alati toeatada.
Nüüd neid kumbagi ei ole. Nad on eemal. R2-le ma isegi ei saa helistada, kui tuju tuleb, seda takistavad mitmed meist mitteolenevad tegurid. H on lihtsalt nii eemale järsku kadunud, et see on võõrastav ja harjumatu, et teda enam kuid näha pole saanud.
Nemad on see tiim, keda mina endale kõige lähemale olen lasknud ning kellele kõige kiiksumaid saladusi jaganud ning kellega väga isiklikke teemasid arutanud. Teised ei saa päris nii lähedale. Teistega võib lõbus olla, ent neile ei räägi mingeid isiklikke muresid või pead valutama ajavaid teemasid. Nendega on tavaliselt totter smool took, mis ehk paljastabki mingid väiksed eraelulised asjad, ent see on ka kõik.
Täna ma võtsin kätte ja hakkasin koopast välja tulema. Ma mõtlen sellest koopast, kuhu ma end ise isoleerinud olen. Sest ei saa ju nii elada, et inimesel on kaks sõpra ja need mõlemad elavad mõõtmatutes kaugustes!
Kõigepealt helistasin ma L1-le, kellega lobisesin niisama asjadest hea tükk aega ning kellega plaanin juba lähipäevil ninapidi kokku saada. Ja siis ükskord lähiajal veel. :)
Plaanis on helistada veel vähemalt 3-le inimesele. Kuidas nendega läks, eks ma siis pärast räägin.
Njah, ja ma olen täna söönud ainult ühe väikse sokolaadibatooni ja mõned tükid kamasokolaadi (mille tõi mulle päkapikk. Päkapikk tõi mulle eile ka jõulukalendri. Ma olen ilmselt natukene, imevähe, ikka hea laps olnud). Kõik. Õhtul söön jäätist ja joon rummi nagu vanale merekarule kohane.
1 kommentaar:
Njah. Eks ta ole alati(või pea alati) nii, et need, kellest kõige rohkem hoolime või kõige paremini läbi saame, lahkuvad. Olen seda ise mitmel korral tundnud ja eks neid kordi tuleb veel. Kahjuks või õnneks ei saa sellega kunagi harjuda. Kuigi vahel on nii suur soov olla võimeline mitte ennast kõigutada lasta. Aga. Ei ole see distants igavene, sest kodu ja sõbrad-tuttavad-sõbrannad on ikka tähtsamad kui muud vidinad ja kulinad. Kuigi vidinad ühe hõbedase asja küljes on väga vajalikud. Mitte selle asja vaid minu jaoks ;) Igastahes. Distants ongi selleks, et asju teises valguses näha. Ja ma olen paljutki juba näinud. Nagu mu üks uus hea sõber ütles: "kodu on seal, kus süda on". Ja ma tean, et minu oma on seal, kus on mulle kõige kallimad. Sinna naasen niipea kui võimalik, kuid siiski mitte niipea. Senini peab elama natuke teistmoodi. Siiski täisväärtuslikult,kuid unustamata, mis meile tähtsad. Ehk siis - kodu, pere, Eesti, heinamaa, meri ja inimeste(me)vahelised suhted. Mõtlen neist pidevalt. Ka me-st. Trukkidega vihmavari
Postita kommentaar