4. dets 2006

She's Made Of Hair And Bone And Little Teeth And Things I Cannot Speak


Mind ei huvita mingi advent. Olge tasa. Las hiilib see rahu, vaikus ja koosolemise rõõm vaikselt ukse taha, siis on rõõm kallite nägemisest ja nende kallistamisest seda suurem.
Muide, ausalt, mina ei kavatse kellelegi seekord mingeid hullult suuri pingutatud kingitusi teha. Selle asemel plaanin hoopis komme ja piparkooke neile pihku pista. Kuidagi vähem pingutatud ja rohkem hea meelega ja südamest tehtud, ma arvan.
Sellega seoses--- täna lõuna ajal kõlas korraga koputus. Läksin avama ja ukse taga oli naabritädi, kes mulle üliilusa potilille tõi. Lihtsalt niisama. Ta ei sundinud seda peale, lihtsalt pakkus. Ja mina võtsin vastu üliheldinult ja kuulasin pooleldi eestikeelseid, pooleldi venekeelseid juhendeid kastmise kohta ja kaua ta õitseb. Küll on ikka vene inimesed teistsugusemad! Naabritädile teen ma ka piparkooke ja kavatsen ta kassi piiluma minna. :) Lille hoian aga väga-väga. Oleks naabritädi eestlane, kutsuksin ta kindlasti kohvitama.
Eile käisime mu emme juures sömas. Väga hea oli. Ja söök jäi isegi sisse.
Täna pidin L1-ga kokku saama, ent ei saanud. Ma olin liiga unine, et aru saada, miks me ei saa, ent sellel oli mingi seos Karliga.
See-eest saan homme hoopis Q-ga kokku.

Kommentaare ei ole: