Kolm teemat.
Kui ma uue sõrmusega tööle ilmusin, siis keegi ei märganud seda. Paar päeva hiljem üks töökaaslane mainis, et sigailus on ikka, kust ma sain ja ta ei saa sellelt ikka silmi. Ja vaikus. Paar nädalat hiljem jäid kaks töökaaslast lausa pooleks tunniks kauem tööle, et imetleda seda, uurida, kust ma sain ja vestelda ilusate ehete teemal ja minu hea maitse ja erakordselt ilusate ehete leidmise oskuse üle. :P Kaks päeva hiljem sain ühelt neilt maili, mis algas sõnadega Kaja, kurat! Algul ehmatas ära küll, ent sisu ei olnudki hirmutav. Ta kirjutas, mismoodi ta ei saa sõrmust peast ja käis seda poes juba vaatamas, ent ei raatsinud osta. Sellest paar päeva hiljem olin ma juba üle osakonna kuulus oma sõrmusega ja nüüdseks on küll vist kõik seda imetlemas käinud. Tunne on nagu oleks mul maailma haruldaseim sõrmus sõrmes. :) Täna ilmus tigeda pealkirjaga kirja saatnud töökaaslane minu juurde natuke häbelikult. Ta tuli oma täpselt samasugust sõrmust näitama ja uurima, ega ma pahane pole, et ta ka sellise ostis. :D Loomulikult ma pole pahane. Kuidas ma saakski? Igaüks kannab seda, mis meeldib ju. Pealegi on natuke meelitav ka, et suutsin midagi sellist endale osta, mis inimese täiesti hulluks ajas.
Täna on paha olla. Süda on täiesti paha. Öka-aa. Ma kahtlustan, et minu vahetus läheduses istuv kõhugripis, ent siiski tööl olla sooviv inimene ka just hästi ei mõju. Kuidas inimsed aru ei saa, et haigena (eriti sellises haiguses) pole hea mõte tööl olla??? Vähemalt mitte nakkusohtlikuna. Kui ma homme haige peaks olema, ma tahaks näha, kuidas nad siis hakkama saavad ja mis paanika sellest sünnib. :P
Ja nüüd O. Ühel hetkel on nii ja teisel on naa. Ja siis kohe otsa jälle nii. Mõtted on nii valjud, et enam ei kuule, mida süda teha käsib. Tartusse ilmselt niipea siiski ei lähe, kuigi kaks kutset on käes. Meelega ei lähe.
Kui ma pühapäeval teleka mängima panin, olin ekraanil pealkirjaks olev lause. Pani mõtlema.
Paar nädalat tagasi tuju parandanud inimest pole sellest päevast peale näha olnud. :(
Kui ma uue sõrmusega tööle ilmusin, siis keegi ei märganud seda. Paar päeva hiljem üks töökaaslane mainis, et sigailus on ikka, kust ma sain ja ta ei saa sellelt ikka silmi. Ja vaikus. Paar nädalat hiljem jäid kaks töökaaslast lausa pooleks tunniks kauem tööle, et imetleda seda, uurida, kust ma sain ja vestelda ilusate ehete teemal ja minu hea maitse ja erakordselt ilusate ehete leidmise oskuse üle. :P Kaks päeva hiljem sain ühelt neilt maili, mis algas sõnadega Kaja, kurat! Algul ehmatas ära küll, ent sisu ei olnudki hirmutav. Ta kirjutas, mismoodi ta ei saa sõrmust peast ja käis seda poes juba vaatamas, ent ei raatsinud osta. Sellest paar päeva hiljem olin ma juba üle osakonna kuulus oma sõrmusega ja nüüdseks on küll vist kõik seda imetlemas käinud. Tunne on nagu oleks mul maailma haruldaseim sõrmus sõrmes. :) Täna ilmus tigeda pealkirjaga kirja saatnud töökaaslane minu juurde natuke häbelikult. Ta tuli oma täpselt samasugust sõrmust näitama ja uurima, ega ma pahane pole, et ta ka sellise ostis. :D Loomulikult ma pole pahane. Kuidas ma saakski? Igaüks kannab seda, mis meeldib ju. Pealegi on natuke meelitav ka, et suutsin midagi sellist endale osta, mis inimese täiesti hulluks ajas.
Täna on paha olla. Süda on täiesti paha. Öka-aa. Ma kahtlustan, et minu vahetus läheduses istuv kõhugripis, ent siiski tööl olla sooviv inimene ka just hästi ei mõju. Kuidas inimsed aru ei saa, et haigena (eriti sellises haiguses) pole hea mõte tööl olla??? Vähemalt mitte nakkusohtlikuna. Kui ma homme haige peaks olema, ma tahaks näha, kuidas nad siis hakkama saavad ja mis paanika sellest sünnib. :P
Ja nüüd O. Ühel hetkel on nii ja teisel on naa. Ja siis kohe otsa jälle nii. Mõtted on nii valjud, et enam ei kuule, mida süda teha käsib. Tartusse ilmselt niipea siiski ei lähe, kuigi kaks kutset on käes. Meelega ei lähe.
Kui ma pühapäeval teleka mängima panin, olin ekraanil pealkirjaks olev lause. Pani mõtlema.
Paar nädalat tagasi tuju parandanud inimest pole sellest päevast peale näha olnud. :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar