Kui ma täna ärkasin, olin täiesti veendunud, et on alles või jälle öö. Tuba oli täiesti pime. Huvi pärast üritasin kella piiluda, ent ei näinud seda ja ma pidin selle silmade juurde tõstma, et aru saada, et kell on 10 läbi. Hommikul. Ma ei uskunud. Tõmbasin natuke kardinat eest, et näha, kas tõesti on hommik. Toas valgemaks sellest hoolimata ei läinud. Tõmbasin kardinad eest ja nägin vastasmaja natuke lumist katust. Selge. Sellepärast siis videvik. Ja üles ärkamise ja -t õusmise tuju oli sekundiga kadunud. Sundisin end üles ja liikuma, ent trennist täiesti piisas. Piitsutasin end täna liiga kõvasti tagant ja koju jõudes langesin jalalt magama. Idee minna täna kullassepa juurde oma asjadele järgi ja esimene kingitus osta, lendasid sekundiga prügikasti.
O üks viimaseid lauseid mulle eile oli: "Ole siis kalli ja ära lase endale haiget teha." Lambist! Ma ei saanudki aru, mida ta sellega mõtles ja ta ei seletanud ka. Aga see jäi häirima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar