19. nov 2005

Every step that you take could be your biggest mistake

Tänane hommik oli küll meeldiv. Telefoni saabus sõnum EKG-lt, et on välja pakkuda Padari ja The Suni vaatamine täna õhtul, millest ma loomulikult kinni haarasin. Super-super! Ning äkitselt ma jaksan päeva lõppu oodata. On, mille nimel. Loodetavasti on siis seltsimees täpselt nii hea, kui ma ümbritsevatelt kuulnud olen.
Veel on plaanis EKG-ga PÖFFile minna. Ka väga lahe. Viimane kord ma käisin seal kolm aastat tagasi ja väga lahedat filmi vaatamas (Lucille ja seks), mis mulle hoolimata negatiivsetest eelarvamustest väga-väga-väga meeldis.
Sel nädalal nägin jälle niivõrd kummalisi unesid, mis siiani painavad ja millele ma seletust pole leidnud. Kõigepealt nägin unes, et ma elasin voodi all. See oli selline kuseti moodi voodi ja selle all oli piinlikult puhas. Võibolla ma päriselt seal all ei elanud ka, ent kui keegi minuga suhelda tahtis, siis ma ronisin sinna alla ja rääkisin tigedalt. Imelik. Ning mõned päevad hiljem nägin jälle pulmi! Ikka enda omi ja seekord käis kogu teema mu pulmakleidi ümber. Ma nägin seda esimest korda samal hommikul ja selle ülemine osa oli umbes tehtud ja liiga suur. Sellest siis oligi nuttu, hala ja röökimist piisavalt. Samas, minu meelest ei tegeletud eriti sellega, et asja parandamiseks midagi ette võtta, rohkem nagu korrutati mulle, et midagi pole parata ja paremat ei saa. Ma tahaks teada, mida see paganama krempel endast kujutab, ent ma ei leia kuskilt sellele tähendust. Samas ma tean raudkindlalt, et see on tähendusega. :(
Esmaspäeval tuleb seltsimees sugulane meile ööseks. Brrrrr. Jälle kõik pea peal.
Märts üritab mind järgmiseks nädalaks ära rääkida. Kuhu? Tartusse!!! Ma küll ütlesin talle, et ma ei saa, see läheks juba absurdseks, ent ta käib mulle endiselt peale. Oo õudu!

Kommentaare ei ole: