Pärast seda, kui ma olin purjekal maha istunud, oli kõik lapsemäng. Loksumine ei häirinud, halba enesetunnet ega hirmu ei tekkinud. Kõik tänu sellele merehaiguserohule, ma arvan. Ma pean ütlema, et väga-väga lahe oli, kuigi ma poleks ealeski arvanud, et ma seda ütlen.
Võibolla eelmisel purjetamisel juhtunu tõttu olid kõik vaiksed, viisakad ja ülivaoshoitud. St kõik peale Katsi ja minu. :P Meil oli omaette lõbus ja me ei kavatsenudki ainult sellepärast, et kõik teised üllatunult ja veits kadedalt piidlesid, lõpetada. Lõpuks oli juba justnimelt sellepärast lõbus, et teised jõllitasid.
Tagasi maal, hakkas jubedamalt külm. Ma ei oskagi seda seletada, merel polnud üldse midagi viga, polnud külmavärinatki.
Ja koju sõidutanud taksojuht oli ka vägev. Jutt algas ilmast (millest siis veel?) ja lõppes juhi jutustustega oma teenimisest vene sõjaväes. Kas Murmansk ja õhuvägi ei kõla põnevalt või?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar