Lugesin sigane.blogspot.com blogi ja sellest inspireerituna ma mõtlesin oma naabritest kirjutada.
Minu maja on neljakordne. Maapealsel korrusel on tänava pool (vist?) mingi pood ja pandimaja ja üks korter, nr 13. Kus loogika on, ma ei tea, aga meil vana eestiaegne maja ka, kes seda selle aja loogikat väga mäletabki. Võibolla aint Orava Ivan. :P Seda, kes, kas või millal seal elab, ma pole suutnud tuvastada. Aga keegi seal siiski elab, alles mõned päevad tagasi kostus sealt sellist raskekahurväe muusikat, et ollalllaaa!
Kunagi elas seal Kassimutt. Nii teda terve maja kutsus. Korter, olgu öeldud, on ühetoaline ja kööki ega wc-d seal pole. Tädil olid aknad katki läinud ja keegi oli tal need vineeriga kinni löönud. Põrand oli ka kuhugi kadunud ja ilmselt talle sobivalt oli seal muldpõrand. Kasse oli tal seal lugematu arv. Oma loomulikke hädasid tegi tädi tuppa nurka, nagu kassidki, ja sellest andis tunnistust ka hais, mis terve maja täitis, kui tädi ukse lahti tegi. Muide, uks ei olnud tal lahti aint siis, kui ta juhtus kuskil ära olema. Ka olevat ta külmemal ajal toas lõket teinud. Vanemad inimesed, kes temaga natukene siiski naabrimehe poolest suhtlesid, teadsid rääkida. Kui siis tädi majast kuidagi minema saadi, oli see pidu meie uulitsas! Lõpp jubedal aroomil majas!!! Kui aus olla, oleks tahtnud näha, mis varustuses need töömehed, kes urkast korteri tegid, sinna esimesel korral sisenesid. Ah jaa, elektrit seal ju ka ei olnud.
Edasi järgmisele korrusele. Igal korrusel on 4 korterit. Olgu seletuseks öeldud, et korterinumbrid ei ole meil järjest ega nt vasakult paremale või paremalt vasakule. Korter nr 1 on kõige parempoolsem, nr 2 kõige vasakpoolsem, nr 3 paremalt teine ja 4 siis vasakult teine.
Nr 1-s on nii kaua, kui ma mäletan, elanud tädi Tanja ja Isa. Kunagi elas seal ka Tanja mees, kes oli taksojuht, aga ta sai infarkti, jäi siis halvatuks ja suri ära. Sellest, kas Isa on Tanja isa või ta mehe oma, pole ma siiani aru saanud. No ega sel tegelikult ju vahet ka pole. Tädi Tanja on selline u 60 aastane, max 160 cm pikk ümmargune sõbralik tädi. Isa on teadmata vanuses ja teda näeb nüüd väga harva. Kui näeb, liigub ta vaikselt kepi najal longates. Neil on alati olnud ka koer. Vanasti oli selline porikarvaline (st väike, pikakarvaline, umbmäärane kole elukas) tüüp, kes mingi hetk kõrvad pea alla pani. Pärast pausi võeti asemele Pekingi paleekoer, kes on väga seff tüüp aga keda millegipärast paitada ei tohi. Tädi Tanja ja Isa on sellised vaiksed ja rahumeelsed tegelased.
Nr 2 on üürikorter ja seda ma ei teagi, kes seal hetkel elab. Kunagi ammu elas mu kasuvanaema seal ja mingi hetk me ka.
Nr 3-s elab üks ka umbes 60nene mees. Vanapoiss. Naisi on tal ikka olnud kirjusid ja veel kirjumaid. Suhtleb tihedalt nr 1-ga.
Nr 4-s elab Napakas Poiss koos emaga, minu alumised naabrid. Poiss on nüüdseks u 20-21, ma pakun. Kunagi mängis ta toas korvpalli. Ikka pall jõuga vastu maad ja siis vastu lage. Värdjas. Siis tekkis tal uus hobi ja ta kuulas valjult-valjult muusikat. Eriti öösiti, loomulikult. Ka pidas ta järjepidevalt pidusid nii valjult, et anna otsad ja mõistus. Kui ukse taha minna, siis ta ust lahti teha ei julgenud. Lõpuks saime emal kogemata sabast kinni ja õiendasime-ähvardasime, millele, jumal tänud, järgnes rahu. Ilmselt on poiss ka kindel mobiiltelefonivastane, sest siiani käivad sõbrad akna alla hüüdmas Daaaaaaa-njelll!! Veel hiljuti istus poiss suvel aknal kõlarite kõrval ja lasi tervele kiirele-kiirele ja mürarikkale tänavale muusikat. Ja loopis samal ajal veega täidetud kondoome tänavale. Ma olen veendunud, et see laps pidi väiksena olema hullem roomaja ja ta roomas voodilt pidevalt pea ees alla.
Nr 5-s elavad kolm meessoost pilusilma. Kuulu järgi nad õppivat siin ja vähemalt ühte sõna nad eesti keeles oskavad. Tere, nimelt. Nagu ma juba varem kirjutanud olen, teevad nad süüa nii, et korteri uks on pärani. Arusaaja inimesena lepin ma sellega, nad ju ikkagi kaugelt teisest kultuurist, eks. Üks tüüp on vist mutant, sest ta on minust pikem (ehk siis üle 170 kindlalt) ja selline töllmoka näoga. Umbes, et paneks kausi alla, kuhu ta saaks ila tilgutada. See korter on ka üürikas.
Nr 6-s elas kaua aega üks vanatädi, kes ära keeras. Kuna ta oli veendnud, et rohtu antakse talle tema tapmise eesmärgil, siis seda ta ei võtnud. Aeg-ajalt, eriti kõige külmema pakasega, muukis ta oma ukse lahti ja läks änavale kolama, sest arvas, et ta oma kodus pole. Loomulikult ei mäletanud ta midagi ega teadnud, kus elab ja mis ta nimi on. Niiiice. Siis ta käis pidevalt meie uksekella andmas ja ei rääkinud midagi. Sel suvel suri ta kahjuks ära. Veel eelmisel talvel päästsin ma ta külmumisest ja tundmatute inimeste nimekirja kandmisest, kui leidsin ta politseiga tänavalt jalutamast ja tutvustasin kahele mendile ja tädile endale, kus ta elab. Üks mentidest oli nii õudne, et siiani värisen, kui sellele mõtlen. Selline ehtne vanakooli miilits. Suur nagu gorilla, tige nagu elu ja surma peale võitluses osalev dobermann ja loll nagu haug. Praegu elavad seal uued inimesed. Polegi aru saanud, kes ja mitmekesi. Igal juhul tundub seal olevat mingi umbestäpselt peaaegu teismeline plika. Muide, kui samal ajal juhtusin korterist väljuma nr 6st väljuva naisega, siis see loomulikult tere ei suutnud öelda ja põgenes joostes. See korter on ka üürikas.
Ka nr 7 on üürikas. Seal elavad juba pikemat aega üks noormees ja neiu. Neiu näeb aastaringselt välja nagu ära kärsanud neeger. Kumbki neist mängib klaverit ja neile meeldib oma vooditeemasid lahata nii, et üks on wc-s. Millegipärast on just see sein meil kõige õhem ja tahtmatult peab seda pealt kuulama. Muide, et meie vetsud on kõrvuti ja nende ventilatsioonisüsteem on kuidagi ühendatud, siis juhtus ükskord nii. Läksin vetsu ja seal oli selline köhh-köhh sitahais, et anna otsad. Ma olin üksi kodus, järelikult naabrid. Noh, ütlesin suht kõva häälega vihaselt, kuradi peerukott ja järsku hakkas kõrval keegi kohmitsema, tõmbas vett ja jooksis vetsust. :P
Nr 8-s elan mina.
Nr 9 on meil ülemajakuulus! Seal elab üks proua. Tema enda huvides ma ta nime siia ei kirjuta. Ta on kohutavalt valjuhääne ja tige nagu herilane. Kaebab kõigi peale ja teab kõigist kõike. Vastik mutt. Väldin teda igal võimalusel. Kui näen, et tema läheb majja, lähen putkasse ajalehti lappama. Ja enamasti näen teda ikka pärast koridoris. Nüüd on ta juba kergelt väsinud ja mööda treppe kolistamine paneb ta hingeldama nagu 100 km jooksnud poolsurnud hiigelvana koera. Kui ta tuleb uksetaha, siis lahti tast enam ei saa.
Nr 10-s elab ka üks tädi. Temal on mingi kõnedefekt, mis on jäänud mingil põhjusel ravimata ja temast on väääga keeruline aru saada. Ta on selline vaikne, sõbralik, heatahtlik ja rahumeelne. Üldiselt. Kui Nr 6-s elanud tädi veel elus ja enamvähem normaalne oli, siis nad öösiti tegelesid sellega, et sõimasid üksteist läbi lae. No tõsiselt toredad tegelased! Miskipärast ei sallinud nad üksteist silmaotsaski. Nr 10 elanud tädil oli kunagi ilus kuldpruun väike nähvits nimega Donna.
Nr 11 on ka üürikas. Kevadel kolisid sealt minema venkud. Ema, isa, ema vend ja kaks tütart. Tütred olid nagu öö ja päev!!! Nr 9 tädi teadis kuskilt, et vanem tütardest olevat bordellis töötanud ja vähemal või enamal määral narkar. Ükskord peolt tulles ja ikka väga korralikult tuikudes sattusin maja ukse ees kokku kahe sinivalge autoga. Arvake ära, kas ma ehmatasin või ei!!! Et no mine sa tea, mis toimub. Võibolla mendid lihtsalt pargivad seal ja ootavad minusuguseid tuikujaid (no mendid on ju imelikud!) või on majas midagi tõsist juhtunud. Lootsin vaikselt neist mööda hiilida aga nad said mu ukse kallal nokitsemise hetkel muidugi kätte. Õnneks nad tahtsid mult ainult teada, kas see vanem venelane elab meie majas ja kus korteris. Tüdruk keeldus kategooriliselt telefoninumbrit andmast ja selle hankimine muul viisil võttis aega. Ma lahke inimene, lasin mendi-onu sisse ja ütlesin veel korterinumbri ka, kuhu plika toimetada. Ükskõik mida, peaasi, et mind rahule jäetaks. :) Noorem venelane oli aga megaviisakas, tubli koolilaps ja üldse igatepidi eeskujulikkus e musternäide. Ausalt, tõsiselt armas tüdruk. Ükskord ma küll pidin keepsu saama, kui õhtul hilja kuskilt tulles leidsin tema ja ta peika koridori aknalt amelemast. Noh, mina sain lihtsalt kreepsu, nemad pidid piinlikkuse pärast maa alla vajuma. :D
Ja nr 12 on ka üürikas. Seal elas üks vanem meestrahvas, poissmees, kellel u korra kuus käis mingi naine külas. Iga kord pühapäeva hommikul. Ja iga kord ajas ta korteri ukse segi ja tahtis meile sisse tulla. :S Mingi hetk selgus, et onu oli just kõige kuumematel suvepäevadel ära surnud ja õnneks leiti ta enne, kui kogu see maja haisema oleks hakanud. Hetkel elab seal u 30-40 aastane inglise meesterahvas, kes pidavat rääkima täiesti soravalt ja vabalt eesti keelt. Kuigi ta mu naaber juba u aasta, olen mina teda vaid korra näinud.
Enne inglast elas seal üks tõsine ja ehtne värdjas. Kõigepealt elas kuu ära ja siis sai kuskilt endale muusikakeskuse. Magas tüüp max 3 h ööpäevas ja ülejäänud aja kuulas muusikat. Ikka südamest! See kuu aega terroriseerimist mõjus nii, et lõpuks pold närve ollagi. Saate aru, noormees elas neljandal korrusel aga maapealsele korrusele oli muusikat kuulda. Mina elasin tema all ja lõpuks ma muust, kui vaikusest ja rahust, enam unistada ei osanudki. Päeval veel, oma tegemised suutsid mingil määral selle müra summutada. Aga öösel? ÕUDNE! Ma mäletan, et kord oli muusika nii vali, et ma ei saanud aru, kas ta kuulab tõesti plaati või on Cool D talle koju täisvarustuses esinema tulnud. Ah jaa, kui ma ükskord kell 4 hommikul talle uksetaha läksin ja vaiksemaks palusin keerata, siis ta vabandas end sellega, et temal on pikk vahetus. Ma olen muidu küll võõrastega viisakas ja üldse kellegagi õiendama ei kipu, aga siis naersin ma talle näkku ja ütlesin, et mind see ei huvita, vaikseks ja kähku. Lõpuks ma sõin selle tegelinski lihtsalt välja. Kui ma väljaviskamise käigus (sest tüüp ei saanud aru, et väljakolimise tähtaeg ei ole nali) siis korteriomanikku nägin, siis see ütles ka, et sellist idiooti pole ta veel kunagi varem näinud.
Ja kui nüüd veel korraks keldrisse minna, siis meil on seal pommivarjend.
Et siis sellises majas elan mina.
Minu maja on neljakordne. Maapealsel korrusel on tänava pool (vist?) mingi pood ja pandimaja ja üks korter, nr 13. Kus loogika on, ma ei tea, aga meil vana eestiaegne maja ka, kes seda selle aja loogikat väga mäletabki. Võibolla aint Orava Ivan. :P Seda, kes, kas või millal seal elab, ma pole suutnud tuvastada. Aga keegi seal siiski elab, alles mõned päevad tagasi kostus sealt sellist raskekahurväe muusikat, et ollalllaaa!
Kunagi elas seal Kassimutt. Nii teda terve maja kutsus. Korter, olgu öeldud, on ühetoaline ja kööki ega wc-d seal pole. Tädil olid aknad katki läinud ja keegi oli tal need vineeriga kinni löönud. Põrand oli ka kuhugi kadunud ja ilmselt talle sobivalt oli seal muldpõrand. Kasse oli tal seal lugematu arv. Oma loomulikke hädasid tegi tädi tuppa nurka, nagu kassidki, ja sellest andis tunnistust ka hais, mis terve maja täitis, kui tädi ukse lahti tegi. Muide, uks ei olnud tal lahti aint siis, kui ta juhtus kuskil ära olema. Ka olevat ta külmemal ajal toas lõket teinud. Vanemad inimesed, kes temaga natukene siiski naabrimehe poolest suhtlesid, teadsid rääkida. Kui siis tädi majast kuidagi minema saadi, oli see pidu meie uulitsas! Lõpp jubedal aroomil majas!!! Kui aus olla, oleks tahtnud näha, mis varustuses need töömehed, kes urkast korteri tegid, sinna esimesel korral sisenesid. Ah jaa, elektrit seal ju ka ei olnud.
Edasi järgmisele korrusele. Igal korrusel on 4 korterit. Olgu seletuseks öeldud, et korterinumbrid ei ole meil järjest ega nt vasakult paremale või paremalt vasakule. Korter nr 1 on kõige parempoolsem, nr 2 kõige vasakpoolsem, nr 3 paremalt teine ja 4 siis vasakult teine.
Nr 1-s on nii kaua, kui ma mäletan, elanud tädi Tanja ja Isa. Kunagi elas seal ka Tanja mees, kes oli taksojuht, aga ta sai infarkti, jäi siis halvatuks ja suri ära. Sellest, kas Isa on Tanja isa või ta mehe oma, pole ma siiani aru saanud. No ega sel tegelikult ju vahet ka pole. Tädi Tanja on selline u 60 aastane, max 160 cm pikk ümmargune sõbralik tädi. Isa on teadmata vanuses ja teda näeb nüüd väga harva. Kui näeb, liigub ta vaikselt kepi najal longates. Neil on alati olnud ka koer. Vanasti oli selline porikarvaline (st väike, pikakarvaline, umbmäärane kole elukas) tüüp, kes mingi hetk kõrvad pea alla pani. Pärast pausi võeti asemele Pekingi paleekoer, kes on väga seff tüüp aga keda millegipärast paitada ei tohi. Tädi Tanja ja Isa on sellised vaiksed ja rahumeelsed tegelased.
Nr 2 on üürikorter ja seda ma ei teagi, kes seal hetkel elab. Kunagi ammu elas mu kasuvanaema seal ja mingi hetk me ka.
Nr 3-s elab üks ka umbes 60nene mees. Vanapoiss. Naisi on tal ikka olnud kirjusid ja veel kirjumaid. Suhtleb tihedalt nr 1-ga.
Nr 4-s elab Napakas Poiss koos emaga, minu alumised naabrid. Poiss on nüüdseks u 20-21, ma pakun. Kunagi mängis ta toas korvpalli. Ikka pall jõuga vastu maad ja siis vastu lage. Värdjas. Siis tekkis tal uus hobi ja ta kuulas valjult-valjult muusikat. Eriti öösiti, loomulikult. Ka pidas ta järjepidevalt pidusid nii valjult, et anna otsad ja mõistus. Kui ukse taha minna, siis ta ust lahti teha ei julgenud. Lõpuks saime emal kogemata sabast kinni ja õiendasime-ähvardasime, millele, jumal tänud, järgnes rahu. Ilmselt on poiss ka kindel mobiiltelefonivastane, sest siiani käivad sõbrad akna alla hüüdmas Daaaaaaa-njelll!! Veel hiljuti istus poiss suvel aknal kõlarite kõrval ja lasi tervele kiirele-kiirele ja mürarikkale tänavale muusikat. Ja loopis samal ajal veega täidetud kondoome tänavale. Ma olen veendunud, et see laps pidi väiksena olema hullem roomaja ja ta roomas voodilt pidevalt pea ees alla.
Nr 5-s elavad kolm meessoost pilusilma. Kuulu järgi nad õppivat siin ja vähemalt ühte sõna nad eesti keeles oskavad. Tere, nimelt. Nagu ma juba varem kirjutanud olen, teevad nad süüa nii, et korteri uks on pärani. Arusaaja inimesena lepin ma sellega, nad ju ikkagi kaugelt teisest kultuurist, eks. Üks tüüp on vist mutant, sest ta on minust pikem (ehk siis üle 170 kindlalt) ja selline töllmoka näoga. Umbes, et paneks kausi alla, kuhu ta saaks ila tilgutada. See korter on ka üürikas.
Nr 6-s elas kaua aega üks vanatädi, kes ära keeras. Kuna ta oli veendnud, et rohtu antakse talle tema tapmise eesmärgil, siis seda ta ei võtnud. Aeg-ajalt, eriti kõige külmema pakasega, muukis ta oma ukse lahti ja läks änavale kolama, sest arvas, et ta oma kodus pole. Loomulikult ei mäletanud ta midagi ega teadnud, kus elab ja mis ta nimi on. Niiiice. Siis ta käis pidevalt meie uksekella andmas ja ei rääkinud midagi. Sel suvel suri ta kahjuks ära. Veel eelmisel talvel päästsin ma ta külmumisest ja tundmatute inimeste nimekirja kandmisest, kui leidsin ta politseiga tänavalt jalutamast ja tutvustasin kahele mendile ja tädile endale, kus ta elab. Üks mentidest oli nii õudne, et siiani värisen, kui sellele mõtlen. Selline ehtne vanakooli miilits. Suur nagu gorilla, tige nagu elu ja surma peale võitluses osalev dobermann ja loll nagu haug. Praegu elavad seal uued inimesed. Polegi aru saanud, kes ja mitmekesi. Igal juhul tundub seal olevat mingi umbestäpselt peaaegu teismeline plika. Muide, kui samal ajal juhtusin korterist väljuma nr 6st väljuva naisega, siis see loomulikult tere ei suutnud öelda ja põgenes joostes. See korter on ka üürikas.
Ka nr 7 on üürikas. Seal elavad juba pikemat aega üks noormees ja neiu. Neiu näeb aastaringselt välja nagu ära kärsanud neeger. Kumbki neist mängib klaverit ja neile meeldib oma vooditeemasid lahata nii, et üks on wc-s. Millegipärast on just see sein meil kõige õhem ja tahtmatult peab seda pealt kuulama. Muide, et meie vetsud on kõrvuti ja nende ventilatsioonisüsteem on kuidagi ühendatud, siis juhtus ükskord nii. Läksin vetsu ja seal oli selline köhh-köhh sitahais, et anna otsad. Ma olin üksi kodus, järelikult naabrid. Noh, ütlesin suht kõva häälega vihaselt, kuradi peerukott ja järsku hakkas kõrval keegi kohmitsema, tõmbas vett ja jooksis vetsust. :P
Nr 8-s elan mina.
Nr 9 on meil ülemajakuulus! Seal elab üks proua. Tema enda huvides ma ta nime siia ei kirjuta. Ta on kohutavalt valjuhääne ja tige nagu herilane. Kaebab kõigi peale ja teab kõigist kõike. Vastik mutt. Väldin teda igal võimalusel. Kui näen, et tema läheb majja, lähen putkasse ajalehti lappama. Ja enamasti näen teda ikka pärast koridoris. Nüüd on ta juba kergelt väsinud ja mööda treppe kolistamine paneb ta hingeldama nagu 100 km jooksnud poolsurnud hiigelvana koera. Kui ta tuleb uksetaha, siis lahti tast enam ei saa.
Nr 10-s elab ka üks tädi. Temal on mingi kõnedefekt, mis on jäänud mingil põhjusel ravimata ja temast on väääga keeruline aru saada. Ta on selline vaikne, sõbralik, heatahtlik ja rahumeelne. Üldiselt. Kui Nr 6-s elanud tädi veel elus ja enamvähem normaalne oli, siis nad öösiti tegelesid sellega, et sõimasid üksteist läbi lae. No tõsiselt toredad tegelased! Miskipärast ei sallinud nad üksteist silmaotsaski. Nr 10 elanud tädil oli kunagi ilus kuldpruun väike nähvits nimega Donna.
Nr 11 on ka üürikas. Kevadel kolisid sealt minema venkud. Ema, isa, ema vend ja kaks tütart. Tütred olid nagu öö ja päev!!! Nr 9 tädi teadis kuskilt, et vanem tütardest olevat bordellis töötanud ja vähemal või enamal määral narkar. Ükskord peolt tulles ja ikka väga korralikult tuikudes sattusin maja ukse ees kokku kahe sinivalge autoga. Arvake ära, kas ma ehmatasin või ei!!! Et no mine sa tea, mis toimub. Võibolla mendid lihtsalt pargivad seal ja ootavad minusuguseid tuikujaid (no mendid on ju imelikud!) või on majas midagi tõsist juhtunud. Lootsin vaikselt neist mööda hiilida aga nad said mu ukse kallal nokitsemise hetkel muidugi kätte. Õnneks nad tahtsid mult ainult teada, kas see vanem venelane elab meie majas ja kus korteris. Tüdruk keeldus kategooriliselt telefoninumbrit andmast ja selle hankimine muul viisil võttis aega. Ma lahke inimene, lasin mendi-onu sisse ja ütlesin veel korterinumbri ka, kuhu plika toimetada. Ükskõik mida, peaasi, et mind rahule jäetaks. :) Noorem venelane oli aga megaviisakas, tubli koolilaps ja üldse igatepidi eeskujulikkus e musternäide. Ausalt, tõsiselt armas tüdruk. Ükskord ma küll pidin keepsu saama, kui õhtul hilja kuskilt tulles leidsin tema ja ta peika koridori aknalt amelemast. Noh, mina sain lihtsalt kreepsu, nemad pidid piinlikkuse pärast maa alla vajuma. :D
Ja nr 12 on ka üürikas. Seal elas üks vanem meestrahvas, poissmees, kellel u korra kuus käis mingi naine külas. Iga kord pühapäeva hommikul. Ja iga kord ajas ta korteri ukse segi ja tahtis meile sisse tulla. :S Mingi hetk selgus, et onu oli just kõige kuumematel suvepäevadel ära surnud ja õnneks leiti ta enne, kui kogu see maja haisema oleks hakanud. Hetkel elab seal u 30-40 aastane inglise meesterahvas, kes pidavat rääkima täiesti soravalt ja vabalt eesti keelt. Kuigi ta mu naaber juba u aasta, olen mina teda vaid korra näinud.
Enne inglast elas seal üks tõsine ja ehtne värdjas. Kõigepealt elas kuu ära ja siis sai kuskilt endale muusikakeskuse. Magas tüüp max 3 h ööpäevas ja ülejäänud aja kuulas muusikat. Ikka südamest! See kuu aega terroriseerimist mõjus nii, et lõpuks pold närve ollagi. Saate aru, noormees elas neljandal korrusel aga maapealsele korrusele oli muusikat kuulda. Mina elasin tema all ja lõpuks ma muust, kui vaikusest ja rahust, enam unistada ei osanudki. Päeval veel, oma tegemised suutsid mingil määral selle müra summutada. Aga öösel? ÕUDNE! Ma mäletan, et kord oli muusika nii vali, et ma ei saanud aru, kas ta kuulab tõesti plaati või on Cool D talle koju täisvarustuses esinema tulnud. Ah jaa, kui ma ükskord kell 4 hommikul talle uksetaha läksin ja vaiksemaks palusin keerata, siis ta vabandas end sellega, et temal on pikk vahetus. Ma olen muidu küll võõrastega viisakas ja üldse kellegagi õiendama ei kipu, aga siis naersin ma talle näkku ja ütlesin, et mind see ei huvita, vaikseks ja kähku. Lõpuks ma sõin selle tegelinski lihtsalt välja. Kui ma väljaviskamise käigus (sest tüüp ei saanud aru, et väljakolimise tähtaeg ei ole nali) siis korteriomanikku nägin, siis see ütles ka, et sellist idiooti pole ta veel kunagi varem näinud.
Ja kui nüüd veel korraks keldrisse minna, siis meil on seal pommivarjend.
Et siis sellises majas elan mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar