Oli alles seiklus!
Laupäeval startisime planeeritud 15.00 asemel alles pool 5. Maandusime mu ristiisa juures, ma sõin kõhu täis ja palusin end edasi H juurde viia. H elab ühikas ja see pidi siis minu esimene öö ühikas olema. Hea, et ainult üks öö, sest ma olen enam kui kindel, et mina ühikas elada ei suudaks. Kuu peaks ilmselt vastu aga see oleks ka kõik. Et meil oli kindel plaan kuhugi välja minna, siis uurisime natuke tausta, kus midagi vahvat toimub ja otsustasime tallinna kasuks. Oktoobri pidu vana hea muusikaga. No kes siis sellise meelitamise vastu saaks?!
Kui minemiseks läks, siis H küll küsis, kas lähme taksoga või jala, aga ma ei osanud siis veel sellist jalutamist ette näha. Ta hoiatas küll, et u 30 min kõmpimist, mille ma seostasin kohe aeglase kõnniga oma kodust vanalinna, ja olin nõus jalutama. H mõistes tähendas see 30 min poolsörki. Kontsadega. :S Noh, õnneks ei olnud H sõbranna (ka H, muide) veel kokkulepitud kohta jõudnud ja ma sain jalga puhata.
Aga pidu oli vägev! Tantsisime ennast täiesti tühjaks. Kargasime nii, nagu tuju tuli. Ja muusika!!! Igasugust vana mussi tuli, mis nõudis lihtsalt kaasaröökimist. Igasugused Quandod, Mis värvi on armastus ja muu seesugune. Kui tuli Leopoldi laul (noh, see Sõbra jaoks on valla, mu hing ja silmad ja mu perekonnaring), siis ma laulsin oma hääle ära. Kurgus oli korraks selline venitamise ja pigistamise tunne korraga ja oligi kõik. See, et jalad valusad kõndimisest olid, ei häirinud sellist tantsimist üldse! Üks lahedamaid pidusid üleüldse, mis viimasel ajal olnud. Isegi ütleks, üks lahedamaid üle pika aja.
Ja mulle tehti abieluettepanek! :) See ei olnud naljaga pooleks tehtud ega ka surmtõsiselt. See oli selline.... ma ei teagi, misasi. Igal juhul ta sobis konteksti. Aga ohvitseri prouaks, ma kardan, ma siiski ei hakka. Sõdalasest mees oleks mu meelest üks hullemaid variante üldse.
Kui korraks veel klubbamise juurde tagasi tulla, siis oleks võinud meie tantsimist arvestades öelda, et me olime klubi kõige vingemad tantsijad, aga tegelikult see kahjuks siiski nii ei olnud. Mõnes mõttes ka õnneks. Meie lähedal tantsis terve õhtu üks taani gei, kes tantsis nii vägevalt, et kogu ta tants oli kokku nagu üks pisike vägev estraadishow. Vau!!!
Tagasi H juurde jõudsime alles kell 4. Ma ausaltöeldes olin arvanud, et me nii kaua väljas vastu ei pea. Mina veel, ma ju diskopepu, minu H ka ehk, aga teine H tundus mulle heas mõttes kergelt boheem. Kuigi ta on mu meelest superlahe inimene, vähemalt ta on sellise mulje mulle jätnud sellest kahest korrast, mis ma teda näinud olen. Kuigi äratus pidi hommikul kell 9 olema, istusime me sellegipoolest H-ga kella 6ni üleval. Ja äratus oli hoopis pool 10, kui mu ema helistas ja ütles, et kell 10 on nad kohal. Et siis mida! Kui hoiatusaeg on kokkulepitult tund, siis peaks see ka tund olema, eksoleju! Aga ma jõudsin mingi ime läbi valmis.
Ja tegelikult oli ühikas ööbimine täiesti meeldiv kogemus. :)
Kell 10 startisime siis veel rohkem lõunasse. Maastik oli küll vägev! Sellised kurvid ja sellised mäekesed, et südame alt läks külmaks. Tegelikult need mäekesed, et sõidad üles ja loodad, et keegi suure hooga vastu ei tule, sest tee on nii kitsas ja üle mäe ei näe mitte midagi, tekitasid väheke kõhedust küll. Tagasitulles kihutas tädi ka neil teedel juba nagu mingi tõsine rallisõitja.
Seal lõunas elas mu vanatädi, vanaema õde.Seal oli niiiiii soe, tuulevaikne ja päikseline, et suurema osa ajast ma istusin õues. Värvilised lehed langesid tasakesi sahisedes ja ümberringi oli vaikne. Nii superilus!
Tagasi koju sõites oleks ma küll kõige parema meelega autos magama jäänud, ent mind kupatati ette istuma ja üks asi, mis mulle väiksest peale selgeks tehtud--- kõrval istuja ei tohi magada, takistas mind. Ega's midagi. Võibolla ma sellepärast olengi täna selline zombie.
Poolel teel hakkas uduvihmaseks ja pilviseks minema ja mul oli järjest raskem üleval olla. Oma kiituseks võin öelda, et pidasin siiski vastu. Kui kodu oli ikka täiesti hall, uduvuhmane ja pime.
Muide, teel nägime kummalist udu. Paremal pool teed oli täiesti selge, vasakul pool oli aga paks udu. Täpselt nii oligi, et vastassuunast hakkas udu ja läks edasi. Meie teepoolel seda polnud. Päris vahva oli.
Kuigi ma läksin eile varavara magama, olin ma hommikul ikka nii unine, et jäin söögilaua taga magama. Ja ka kolm tassi kohvi pole eriliselt aidanud. Minu jaoks on tavaliselt üks tass juba ülim, mis ma päeva jooksul ära suudan juua. Nüüd siis kolm...
Muide, kas te teate, miks talvel on seal lõunas alati külmem? Sest põhja- Läti on ju lähedal! :P
Laupäeval startisime planeeritud 15.00 asemel alles pool 5. Maandusime mu ristiisa juures, ma sõin kõhu täis ja palusin end edasi H juurde viia. H elab ühikas ja see pidi siis minu esimene öö ühikas olema. Hea, et ainult üks öö, sest ma olen enam kui kindel, et mina ühikas elada ei suudaks. Kuu peaks ilmselt vastu aga see oleks ka kõik. Et meil oli kindel plaan kuhugi välja minna, siis uurisime natuke tausta, kus midagi vahvat toimub ja otsustasime tallinna kasuks. Oktoobri pidu vana hea muusikaga. No kes siis sellise meelitamise vastu saaks?!
Kui minemiseks läks, siis H küll küsis, kas lähme taksoga või jala, aga ma ei osanud siis veel sellist jalutamist ette näha. Ta hoiatas küll, et u 30 min kõmpimist, mille ma seostasin kohe aeglase kõnniga oma kodust vanalinna, ja olin nõus jalutama. H mõistes tähendas see 30 min poolsörki. Kontsadega. :S Noh, õnneks ei olnud H sõbranna (ka H, muide) veel kokkulepitud kohta jõudnud ja ma sain jalga puhata.
Aga pidu oli vägev! Tantsisime ennast täiesti tühjaks. Kargasime nii, nagu tuju tuli. Ja muusika!!! Igasugust vana mussi tuli, mis nõudis lihtsalt kaasaröökimist. Igasugused Quandod, Mis värvi on armastus ja muu seesugune. Kui tuli Leopoldi laul (noh, see Sõbra jaoks on valla, mu hing ja silmad ja mu perekonnaring), siis ma laulsin oma hääle ära. Kurgus oli korraks selline venitamise ja pigistamise tunne korraga ja oligi kõik. See, et jalad valusad kõndimisest olid, ei häirinud sellist tantsimist üldse! Üks lahedamaid pidusid üleüldse, mis viimasel ajal olnud. Isegi ütleks, üks lahedamaid üle pika aja.
Ja mulle tehti abieluettepanek! :) See ei olnud naljaga pooleks tehtud ega ka surmtõsiselt. See oli selline.... ma ei teagi, misasi. Igal juhul ta sobis konteksti. Aga ohvitseri prouaks, ma kardan, ma siiski ei hakka. Sõdalasest mees oleks mu meelest üks hullemaid variante üldse.
Kui korraks veel klubbamise juurde tagasi tulla, siis oleks võinud meie tantsimist arvestades öelda, et me olime klubi kõige vingemad tantsijad, aga tegelikult see kahjuks siiski nii ei olnud. Mõnes mõttes ka õnneks. Meie lähedal tantsis terve õhtu üks taani gei, kes tantsis nii vägevalt, et kogu ta tants oli kokku nagu üks pisike vägev estraadishow. Vau!!!
Tagasi H juurde jõudsime alles kell 4. Ma ausaltöeldes olin arvanud, et me nii kaua väljas vastu ei pea. Mina veel, ma ju diskopepu, minu H ka ehk, aga teine H tundus mulle heas mõttes kergelt boheem. Kuigi ta on mu meelest superlahe inimene, vähemalt ta on sellise mulje mulle jätnud sellest kahest korrast, mis ma teda näinud olen. Kuigi äratus pidi hommikul kell 9 olema, istusime me sellegipoolest H-ga kella 6ni üleval. Ja äratus oli hoopis pool 10, kui mu ema helistas ja ütles, et kell 10 on nad kohal. Et siis mida! Kui hoiatusaeg on kokkulepitult tund, siis peaks see ka tund olema, eksoleju! Aga ma jõudsin mingi ime läbi valmis.
Ja tegelikult oli ühikas ööbimine täiesti meeldiv kogemus. :)
Kell 10 startisime siis veel rohkem lõunasse. Maastik oli küll vägev! Sellised kurvid ja sellised mäekesed, et südame alt läks külmaks. Tegelikult need mäekesed, et sõidad üles ja loodad, et keegi suure hooga vastu ei tule, sest tee on nii kitsas ja üle mäe ei näe mitte midagi, tekitasid väheke kõhedust küll. Tagasitulles kihutas tädi ka neil teedel juba nagu mingi tõsine rallisõitja.
Seal lõunas elas mu vanatädi, vanaema õde.Seal oli niiiiii soe, tuulevaikne ja päikseline, et suurema osa ajast ma istusin õues. Värvilised lehed langesid tasakesi sahisedes ja ümberringi oli vaikne. Nii superilus!
Tagasi koju sõites oleks ma küll kõige parema meelega autos magama jäänud, ent mind kupatati ette istuma ja üks asi, mis mulle väiksest peale selgeks tehtud--- kõrval istuja ei tohi magada, takistas mind. Ega's midagi. Võibolla ma sellepärast olengi täna selline zombie.
Poolel teel hakkas uduvihmaseks ja pilviseks minema ja mul oli järjest raskem üleval olla. Oma kiituseks võin öelda, et pidasin siiski vastu. Kui kodu oli ikka täiesti hall, uduvuhmane ja pime.
Muide, teel nägime kummalist udu. Paremal pool teed oli täiesti selge, vasakul pool oli aga paks udu. Täpselt nii oligi, et vastassuunast hakkas udu ja läks edasi. Meie teepoolel seda polnud. Päris vahva oli.
Kuigi ma läksin eile varavara magama, olin ma hommikul ikka nii unine, et jäin söögilaua taga magama. Ja ka kolm tassi kohvi pole eriliselt aidanud. Minu jaoks on tavaliselt üks tass juba ülim, mis ma päeva jooksul ära suudan juua. Nüüd siis kolm...
Muide, kas te teate, miks talvel on seal lõunas alati külmem? Sest põhja- Läti on ju lähedal! :P
1 kommentaar:
The IWJ Interviews Author Richard Cox
The latest issue of The Internet Writing Journal features an exclusive interview with novelist ... The Writers Write Lifestyle Network ( http://www.writerswriteinc.com ) is published by Writers Write, Inc., a new media company based in Dallas, Texas.
JT ONE
paid survey
Postita kommentaar