Oo häppi deis!

Ma juba hakkasin siia kirjutama, kui ilus on elu, et päike on ilus, loodus on ilus ja rohelised lehed on ilusad ja üleüldse on kõik kinni positiivses mõtlemises. Siis helises mu telefon ja ülemus kutsus mu enda juurde. Ma arvasin, et aitama tal mingit jama lahendada ja särasin ikka edasi. Aga ei! Mult küsiti hoopis, kas ma olen nõus aeg-ajalt (loe praktiliselt iga päev) teist osakonda aitama. Ma olen neid enne ka aidanud, ilmselt seetõttu olin ma esimene valik, aga nüüd tähendaks see tegelikult mulle üht lisaülesannet. Ja mitte ainult! Ajalises mõttes ei võta see mult üldse palju, aga nüüd ei saa ma enam teksades-papudes tööl olla või vähemalt pean endale tagavaraks korralikud riided ja kingad siia tooma. Pluss ma PEAN nüüd juuksed iga päev ära kammima ja hea välja nägema. Või noh, parem, ütleme nii.
Natu aega olin sellest lisaülesandest rivist väljas ja mõtlesin, kui ebamugavaid ümberkorraldusi nõudev see kõik on, aga nüüd--- elu on jälle ilus, päike on ilus ja ilm on ilus! Mu hea tuju tundub teistele kahtlane, sest ei saa ju olla, et keegi on lihtsalt niisama, ilma põhjuseta suurepärases tujus!
Suure saladuskatte all ma võin reeta tegeliku põhjuse--- ma juba mõtlen järgmise nädala lõuna reisi peale. Olen H-ga juba kokku leppinud, et näen teda vähemalt korraks, kui mitte ei ööbi isegi tema juures ja oma klannist eraldi. :P Vahelduseks on ikka päris hea siit ära minna. Eriti kuhugi, kus on ees inimesed, keda pole ammu näinud ja kelle nägemine ainult rõõmustab.
Lendava Hollandlasega sai ka kõik korda. Ta kutsuski mind oma peole (otse seekord :D) ja nii väga kui ma ka tahaks sinna minna, ma ei saa. Võibolla olekski enne andnud ümberkorraldusi teha, aga nüüd, selle lisaülesandega ei taha teisi hätta jätta. Üks põhjus, miks ma eriti minna tahan, on see, et pidu toimub rannas. Oktoobris!!! Oi-oi-oi, kuidas ma tahan oktoobris rannapeole!
Ja elu on ilus, päike on ilus, ilm on ilus, inimesed on ka ilusad!!!