Hommikul läks mul süda pahaks ja mind ajas täiesti ausalt öökima, kui ma ühe tüübi blogi lugesin. Esimest korda, kui mul teksti lugemisest süda pahaks läheb. Ma ei hakka talle siinkohal reklaami tegema ja jätan enda teada, kes see selline oli. Öäk!
Aga nüüd eilsest.
Kõigepealt tundus äärmiselt kahtlane, et sekretär meie tuppa tuli ja ta koos meie osakonna Kõige Mõttetuma Tädiga akna peal jõlkuma hakkas. Sekretär, kes muidu on täiesti punktuaalne ja ülikorralik (va juhul, kui meil on paber või printeri tint otsas ja neid on KOHE vaja), kõlgub aknal! Siis hakkasid nad järsku pärast mingit kummaliselt kõlavat telefonikõne paanitsema. Enne ei rääkinud keegi midagi, pärast kellegi küsimust, mis toimub, saime alles vastuse- meie üks tähtis nina läheb ära ja tal on viimane päev! Vabandage väga, aga vot nüüd mina küll aru ei saa (ja nagu selgub, paljud teised ka), miks seda infot nii salajas on hoitud! Noh, nagu meil siin kombeks, korraldatakse natuke olulisematele ninadele väga lahedad ärasaatmised. Kui aus olla, siis sarnanevad need kangesti poissmeesteõhtutega- vaene ohver pannakse peedistavaid asju tegema ja tema kulul tehakse nalja. Kõige olulisem on siiski see, et meie kallis juhikene ise äärmiselt rahul sellise üritusega oli. Pisarad muudkui voolasid ja ta oli täiesti siiralt kurb meist lahkudes. Ta on üks neist vähestest, kes südamest siirad, hästi positiivsed, sõbralikud ja hästi hoolivad. Kui aus olla, oli mul terve päeva tõsiselt kurb olla.
Igal juhul uurisime siis, kes uueks juhiks saab. Lahkuja endine assistent. Ja kes uueks assistendiks saab? Kõige Mõttetum Tädi!
Lubage ma räägin nüüd Kõige Mõttetumast Tädist. Ta kallas hea tükk aega kohvipaksu kraanikaussi. Kui kalad siin ära surid kõik ühel nädalavahetusel, kallas ta koos veega minema ka akvaariumis olevad kivid. Vetsu!
Hoolimata sellest, et talle oli hetk varem just öeldud, et kive ära sinna kalla. Kui kivid alla ei läinud, oli tal muidugi tõsine hämming. Kui asi lahendatud sai, oli ta veel rohkem üllatunud, kuidas probleemi lahendaja sellise "üligeniaalse" lahenduse peale tuli! Viimasel ajal on ta rohkem eemal kui oma laua taga olnud. Küll on tal vaja poodi minna. Siis on vaja poodi minna. Siis kellegagi kindlasti teises osakonnas rääkida. Siis kellegi teisega kolmandast osakonnast rääkida. Siis niisama ära olla jne. Ja keegi ei ütle talle poolt sõnagi. Kui keegi teine hetkeks ära on, vaadakase sellise pilguga, et kohe läheb löömaks.
Lisaks on Kõige Mõttetum Tädi kõige suurem täiskasvanust pugeja, keda ma eales näinud olen. Ta võib küll päriselt ka keskmisest inimesest tsipake avatum olla, aga tema "sõbralikkus" ei ole mingil juhul siiras. Omakasu- omakasu! Ja nüüd on see ta siis sihile viinud. Huvitav, kuidas meie juhikesed aru ei saa, milline pugeja ta on? Või meeldib neile tõesti, et keegi nende ego pidevalt paitab?
Tegelikult mainis just Kõige Mõttetum Tädi mulle u kuu tagasi, et muutused on tulemas. Kui ma palusin tal täpsustada, kimas ta lihtsalt minema ja nii see asi jäi. Alles nüüd siis, juhi viimasel tööpäeval sai selgeks, mis muutb ja miks. Ma ausaltöeldes ei saa aru, miks tema just selle töökoha sai. Avatud suhtlemine avatuks suhtlemiseks, aga töötegemine on niivõrd natuke siit ja natuke sealt ja kõike võimalikult kaua, et keegi rohkem tööd ei annaks, et kuidas saab sellist inimest sellisele kohale lasta?! Ah jaa, üks äärmiselt loll komme on tal veel--- kogu asjassepuutuv info ainult endale hoida. Kui siis keegi teine peaks miskipärast sama asjaga tegelema hakkama, tähendab see kas topelttööd või piinlikku momenti, kui küsijale midagi vastata ei oska.
Et siis--- maailm on hulluks läinud! Ja ilmselt oleks praem siit (firmast, ma mõtlen) jalga lasta.
Aga nüüd eilsest.
Kõigepealt tundus äärmiselt kahtlane, et sekretär meie tuppa tuli ja ta koos meie osakonna Kõige Mõttetuma Tädiga akna peal jõlkuma hakkas. Sekretär, kes muidu on täiesti punktuaalne ja ülikorralik (va juhul, kui meil on paber või printeri tint otsas ja neid on KOHE vaja), kõlgub aknal! Siis hakkasid nad järsku pärast mingit kummaliselt kõlavat telefonikõne paanitsema. Enne ei rääkinud keegi midagi, pärast kellegi küsimust, mis toimub, saime alles vastuse- meie üks tähtis nina läheb ära ja tal on viimane päev! Vabandage väga, aga vot nüüd mina küll aru ei saa (ja nagu selgub, paljud teised ka), miks seda infot nii salajas on hoitud! Noh, nagu meil siin kombeks, korraldatakse natuke olulisematele ninadele väga lahedad ärasaatmised. Kui aus olla, siis sarnanevad need kangesti poissmeesteõhtutega- vaene ohver pannakse peedistavaid asju tegema ja tema kulul tehakse nalja. Kõige olulisem on siiski see, et meie kallis juhikene ise äärmiselt rahul sellise üritusega oli. Pisarad muudkui voolasid ja ta oli täiesti siiralt kurb meist lahkudes. Ta on üks neist vähestest, kes südamest siirad, hästi positiivsed, sõbralikud ja hästi hoolivad. Kui aus olla, oli mul terve päeva tõsiselt kurb olla.
Igal juhul uurisime siis, kes uueks juhiks saab. Lahkuja endine assistent. Ja kes uueks assistendiks saab? Kõige Mõttetum Tädi!
Lubage ma räägin nüüd Kõige Mõttetumast Tädist. Ta kallas hea tükk aega kohvipaksu kraanikaussi. Kui kalad siin ära surid kõik ühel nädalavahetusel, kallas ta koos veega minema ka akvaariumis olevad kivid. Vetsu!
Hoolimata sellest, et talle oli hetk varem just öeldud, et kive ära sinna kalla. Kui kivid alla ei läinud, oli tal muidugi tõsine hämming. Kui asi lahendatud sai, oli ta veel rohkem üllatunud, kuidas probleemi lahendaja sellise "üligeniaalse" lahenduse peale tuli! Viimasel ajal on ta rohkem eemal kui oma laua taga olnud. Küll on tal vaja poodi minna. Siis on vaja poodi minna. Siis kellegagi kindlasti teises osakonnas rääkida. Siis kellegi teisega kolmandast osakonnast rääkida. Siis niisama ära olla jne. Ja keegi ei ütle talle poolt sõnagi. Kui keegi teine hetkeks ära on, vaadakase sellise pilguga, et kohe läheb löömaks.
Lisaks on Kõige Mõttetum Tädi kõige suurem täiskasvanust pugeja, keda ma eales näinud olen. Ta võib küll päriselt ka keskmisest inimesest tsipake avatum olla, aga tema "sõbralikkus" ei ole mingil juhul siiras. Omakasu- omakasu! Ja nüüd on see ta siis sihile viinud. Huvitav, kuidas meie juhikesed aru ei saa, milline pugeja ta on? Või meeldib neile tõesti, et keegi nende ego pidevalt paitab?
Tegelikult mainis just Kõige Mõttetum Tädi mulle u kuu tagasi, et muutused on tulemas. Kui ma palusin tal täpsustada, kimas ta lihtsalt minema ja nii see asi jäi. Alles nüüd siis, juhi viimasel tööpäeval sai selgeks, mis muutb ja miks. Ma ausaltöeldes ei saa aru, miks tema just selle töökoha sai. Avatud suhtlemine avatuks suhtlemiseks, aga töötegemine on niivõrd natuke siit ja natuke sealt ja kõike võimalikult kaua, et keegi rohkem tööd ei annaks, et kuidas saab sellist inimest sellisele kohale lasta?! Ah jaa, üks äärmiselt loll komme on tal veel--- kogu asjassepuutuv info ainult endale hoida. Kui siis keegi teine peaks miskipärast sama asjaga tegelema hakkama, tähendab see kas topelttööd või piinlikku momenti, kui küsijale midagi vastata ei oska.
Et siis--- maailm on hulluks läinud! Ja ilmselt oleks praem siit (firmast, ma mõtlen) jalga lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar