Pärast seda, kui ma olin pisikese stiilimuutuse teinud, hakkas juhtuma. Või ütleme siis nii, et hakkas nalja saama.
Kuna täna oli kõige tagumisem päev viia oma talveriided keemilisse, ei jäänud mul muud üle, kui minna suuuuuuurde kaubanduskeskusesse. Esialgne plaan nägi ette, et suts bussist maha, suts sularaha automaadist, suts riided keemilisele tädile ja suts bussi tagasi. Aga ei! Loomulikult tuli mulle kusagilt kõrgusest (võibolla läheduses olevast lennujaamast tingitult?) idee KÕIK poed läbi käia. Noh, et end ikka toimuvaga kurssi viia. Tavaliselt ma nt mööblipoes ei käi, täna otsustasin end varakult seal leiduva ja hindadega kurssi viia, et siis kolimise ajaks vähemalt moraalselt valmis olla. Tavaliselt ma igasugustes digipoodides ei käi. Täna mõtlesin, et kuna mul ikkagi lõppude lõpuks fotokat vaja on, uuriks lähemalt, mis, kes ja kus. Sain ma jee targemaks! Ma arvan, et ma lükkan seda ostu veel edasi. Nii kaugele, et võibolla ei osta üldse kunagi seda. Telefonipoes käisin ka. Mitte, et mul tegelikult uut telefoni vaja oleks. Aku peab endiselt sigahästi vastu, nupud on kõik alles ja pragusid-mõrasid ka pole. Va see üks pikk pragu, mis kohe alguses sinna salapärastel asjaoludel tekkis. Nojah, vaja tõesti uut pole aga tahaks, lihtsalt tahaks.
Kui nüüd tagasi mööblipoe juurde tulla, siis avastasin ma mingi hetk, et miski mees tiirutab järjekindlalt mu ümber. Lõpuks ma siis vaatasin, et no mis on?! Selles mõttes olen ma ikka paganama loll küll, et kui keegi naeratab mulle, naeratan ma automaatselt vastu. Mees naerataski ja ma muidugi naeratasin vastu. Järgmisel hetkel ma sain muidugi aru, mis ma tegin ja sõimasin end mõttes. Mees astuski ligi ja alustas juttu. Põhjus, miks ma sellest mehest üldse huvitatud polnud, oli see, et ta oli oma 40 kindlasti. Ja see on ikka palju. Onju? Peas käis alarm ja ma mõtlesin, kuidas viisakalt minema saada. Õnneks ilmus kusagilt välja üks müüja, kelle poole ma siis pöördusin, enne loomulikult mehe ees vabandades, et üks hetk palun. Nii ma siis piinasingi seda müüjat igasuguste küsimustega seni, kuni mees minema läks ja mul tunne tekkis, et ma pean selle kapi endale päriselt ka saama. See oli täiega ebaviisakas selle mehe suhtes niimoodi käituda, ma tean. Ebaviisakam oleks olnud talle aga öelda, sa oled sama vana kui mu isa, sa ei mõtle ometi tõsiselt seda, et mind välja kutsud???
*F. Nansen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar