1. juuli 2005

Segamini mõtted

Täna hommikul kõlas tööl kõrvaltoast ilgem müts. Keegi kukkus ja päris valusasti. Kiirustasin vilkur peas kohale. Üks tibi oli jooksnud köögist oma telefoni juurde, mis just helises, libises ja kukkus. Ja veel nii õnnetult, et näoga vastu tooli. Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik läks ses mõttes hästi, et veri ninast välja ei tulnud, sinikaid ei tulnud (näkku siis) ja hambad ka alles. Ehmatus oli aga kõigi jaoks tohutu.
Eile tõin uue arvuti koju. Töötab.
Ja nüüd üks katkend vestlusest L1 sünnalt, mis tegelikult oli juba... 1,5 nädalat tagasi. Vestlesin ühe L1 sõbranna mehega, kes samal ajal kiigutas oma tütart jala peal..
L1 sõbranna mees:"A miks sa oma meest ja last kaasa ei võtnud siia?"
Mina: "Kes ütles, et mul need on?"
meestrahvas äärmiselt üllatunult:"Polegi või????????????"
mina:"Eip."
meesterahvas:"Aga kui vana sa üldse oled?"
mina:"23"
meesterahvas:" Nii vana?! Ja ikka pole meest ja last????"
Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda. Muidugi on olemas inimesi, kelle jaoks on laps elu mõte aga ma pole kindlasti üks neist. Mina sellest meesterahvast imelikult näiteks ei arva. Miks tema endast erinevast imelikult arvavab, ma aru ei saa.

Kommentaare ei ole: