Pool aega eile maal veetsin maasikapeenra vahel. Maitses hästi küll. Kõige paremini maitsevad maasikad siis, kui nad pole vees käinud, st mustad maasikad. Kõige paremad on nad veel siis, kui muld ka küljes on. :P
A nalja sai ka. Ronisin võrkkiiku ja kiikusin seal, kui tuli üks tädi oma ratta järgi. Meil on tee esimene maja ja küla tagaotsa elanikud tulevad rattaga suure tee äärde, jätavad siis ratta meile ja lähevad bussiga sinna, kuhu vaja. Kas siis linna või hoopiski maale. Niisiis tuli tädi ja ma pidin röökima, et näidata oma kohalolu ja kuna tädi jättis värava lahti (on loll!!!) ja musirull (koer) oli lahti. Noh, õnneks sai värav kinni enne, kui seltsimees ärajooksja selleni jõudis. Ja nüüd see naljakas koht. Mõtlesin, et ronin kiigust välja ja hoian koera kinni, kui tädi minema hakkab aga ma ei saanud välja sealt. :) Noh, kiik on meil tegelikult puu otsas, sellepärast. Selleks, et sinna saada, peab mööda puud üles ronima. Ja kuna ma olin end väga mugavalt sisse seadnud, ei saanudki sealt välja. Õnneks lendas mu tädi, vilkur peas, kohale ja ma sain südamerahuga alla ronida. Pärast seda, kui olin kahe oksa vahele kiilunud kinga lahti kangutanud. :P
Ja siis!!! Aga ma vihastasin seal ka. Käisin koeraga jaluamas. Ühes kohas on üks värdjas koer, kes kõiki hammustab ja sellegipoolest on pidevalt aias lahti. Ja oleks neil siis aed! Värav on pidevalt lahti ja ühes kohas on neil selline auk, et ka kõige suurem traktor mahuks sealt sisse. Niisiis oli see värdjas lahti ja tormas meie poole. Ma kangestusin seisma ja hoidsin koera kinni nagu sain. Ju oli meie koeral selle idikaga mingi kana kitkuda, sest muidu teda tülinorijad ja klähvijad ei huvita. Koer lendas sellise vereimeja näoga meieni, et ma mõtlesin, et siit terve koera ja terve nahaga ei pääse. Mõlemad haukusid nagu jaksasid ja võtsid ründepositsioone, ma seisin seal hirmust kange ja mõtlesin, mida teha. Värdja omanik seisis aias ja hüüdis vaid korra ülileebe häälega oma koera ja et tulgu see siia. Lõpuks ma sain kõnevõime tagasi ja hakkasin omaniku peale karjuma, et tulgu koristagu oma koer ära, ma ei saa üksinda kahe koeraga ju midagi teha. Lõpuks ta siis tuli. Kui see koer oleks mu koera hammustanud, oleks see omanik mu viha ikka korralikult tunda saanud. Kus on inimeste mõistus, ma ei saa aru??? Kui on teada, et selline koer on aias, kes hammustab kõiki, kuidas saab ta üldse sellises aias lahti lasta, kus värav pärani ja poolt aeda ei eksisteeri???? Mõnel pole vist üldse vastutustunnet. Ma hoian oma koera alati lühikese rihma otsas, kui keegi möödub või lähedale tuleb. Mis sest, et mu koer ei tea võõraste peale haukumisest ega hammustamisest midagi. Võõrad ju seda ei tea ja kardavad ikka.
Muide, ükspäev lõuna ajal jalutamas käies nägin oma lemmikkoera, bullterjerit. Ja veel täpselt seda värvi, mis mulle kõige rohkem meeldib. Jäin teda vaatama ja imetlema ja omanik, keskealine vene papi hakkas koera minu nähes peksma. Sellisel inimestel ei või üldse loomi olla minu meelest!
Aga kui nüüd parematest asjadest rääkida, käisin just sünnipäevakingitust ostmas. Ostsin hõbedast ripatsi, käekoti kujuga. See käib lahti ja sinna saab isegi asju sisse panna. Ma küll ei kujuta ette, mis sinna veel peale imepisikeste tablettide või pulbri mahuks. Ja isegi pulbrit ei saaks panna, põhja juures on mingi pisike auguke. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar