Tartust eluga tagasi. Ei saa öelda, et tervisega. See oli ennegi halb ja öine ringiuitamine ei mõjund sellele just kuigi hästi.
Emotsioone kui palju, kõik positiivsed.
Põhimõteliselt tehti mulle Tartu pubide tuur ja tegelikult jalutasime me ikka suure hunniku maad maha. Ikka edasi ja siis tagasi ja siis jälle teises suunas ja siis jälle tagasi. Hästi põnev oli ja nalja sai ka ikka rohkem kui rubla eest. Jutt algas sellest, mismoodi sünnipäevalaps ebausklikult nõudis, et kogu seltskond samalt poolt posti läheks ja jõudis välja grupiseksini. Heheee. Vot seda ma nimetan teemaarenduseks!
Kui alguses oli plaan mitte väga kaua väljas jõlkuda, siis juhtus ikka nii, et veel ei lähe koju, lähme sinna, veel ei lähe koju, lähme sinna. Lõpuks oli kindel koju minemine ent siis avastamine, et päike hakkab kohe tõusma ja seda vaja vaadata. Noh, jälle suund teisele poole ja päiksetõusu ootama. Nägimegi ära. Lõpuks vedas meil sedavõrd, et pool koduteed käisime koos ühe meesterahvaga, kes lõbusalt purjus ning laulis meile teada-tuntud laule oma sõndagea. Üldse mitte ropult aga siganaljakalt. No kus sai alles naerda! :D Lõpuks, enne ümber nurga keeramist, teatas ta meile:" Ah te lähete magama? No veab teil! Ma pean veel enne pool kuute jooma minema kui magama saan!" :P A magama saime alles pärast 6.
Pärast ärkamist ja linna suundumist leidsime poolelt teelt osa sünnipäevaseltskonnast ja selle asemel, et linna avastada, pöörasime jälle nina ümber ja läksime ühe tüdruku juurde istuma ja muljetama. Väga vahva. Bussisõit oli ka talutav. Kuigi tagasitulles üritati selgeks teha, et bussi eest maksmine on selge mõttetus, kuna mul on seelik seljas. Et siis hääletama. Esiteks ei meeldi mulle väga hääletada ja teiseks ei meeldi mulle seda lühikeses seelikus teha.
Ahjaa. Tänane söök on üks õun.
Enesetunne tuletab meelde, et öine seelikus ringikolamine haigena polnud kuigi tark mõte. (Kraadiklaas näitab ka kõrgemat palavikku kui enne oli.) :( Aga kõik oli seda väärt!
* J. Swift
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar