27. juuni 2005

Olen imelik

Tund tööl ja mul on juba tõsine siiber. Mitte siis tööst või et mul oleks juba närv püsti, lihtsalt ei viitsi. Ma kahtlustan, et sel on mingi seos eelmise nädala tööpäevadega ja mitteviitsimisega, pika nädalavahetusega ja linnast eemal olekuga. Otsustasin, et tänasest võib hakata küll lugema päevi puhkuseni. Tööpäevi. Veel 13 päeva. 13, muide, on minu arvates väga vahva number, mulle meeldib.
Kummaline on see, kuidas inimesed mu jaanipäeva suhtusid. Et vaene laps. Keegi ei küsinud ega tulnud ise selle peale, et see oli mu oma valik ja mulle meeldis. Mulle poleks meeldinud hoopis see, kui ma oleks pidanud kuskil suure lõkke ääres istuma, vorsti mugima, sääskedega võitlema, jooma ja nõmedat seltskonda nautima. Ah jaa, Meie Meest ka veel kuulama. Nüüdseks olen ma loobunud seletamast, mis ma tegin ja lihtsalt küsin vastu õhinal, mis sa ise tegid????? Ja asi ants.
Täna lähen toon oma katkise arvuti parandusest ära. See tähendas hommikul seda, et ma pidin palju kauem riideid valima. No ei saa ju panna jalga ülipikki ja laiu pükse, mille taha võib komistada. Ega muidu ka komistamine tore ole aga kui ikka suur ja raske kast kaenlas, oletan, et see on veel nõmedam.
Nüüdseks olen tegelikult juba harjunud arvutita olema. Tea, kas juhtmeid arvutile tahagi enam oskan panna. :P Kolmapäev on siis see päev, kui ma lähen mööda linna kolama ja uut arvutit otsima. Moraalselt olen selleks juba täiesti valmis, majanduslikult ka. Vajalikud telefoninumbrid on ka olemas, uurimistöö võib alata juba täna. Rumalate küsimuste esitamiseks olen ka täiesti valmis. :) Tegelikult loodan küll salaja, et mõnes kohas leidub selliseid müüjaid nagu see tüüp, kes mu arvuti parandusse võttis. Ausõna, superlahe tüüp! Selliseid teenindajaid võiks rohkem olla, eriti just arvutitega tegelevates poodides/ärides/teeninudtes. Olgu ta tervitatud!

Kommentaare ei ole: