Mul läks just töötegemise tuju üle. Ei viitsi üldse. Eriti veel sellise harva kevadesse eksiva ilmaga. Et mitu inimest järjekorras on, et minuga rääkima tulla ja nõu küsida, siis ma ei saa ometi reeta, mis ma tegelikult teen. Nii ma siis kuhjasin endale suure hulga pabereid lauale (võtsin sahtlist) ja teen väga tõsist ja mõtlikku nägu. Ise kirjutan samal ajal siia. Vahepeal muigan kuratlikult, jääb tõesem mulje. ;)
Vabad päevad olid täiesti suurepärased ja kulusid marjaks (mulle meeldib see väljend oma ebanormaalsuses ja tähenduse kummalisuses). Esmaspäeva õhtul sain ootamatult soome numbrilt sms-i. Ma ei julgenud eriti seda avada, sest saatja oli teadmata ja ma kartsin, et see on keegi töölt. Tegelikult oli hoopis Fe, mu soomes elav sõber. Andis mulle lahkelt teada, et ta tuleb siia. Homme. Kui lahke temast, et mingigi hoiatusaja andis. Natuke nagu vihastas selline jultumus. Et ma üksi teda ja kompaniid näha ei tahtnud, kuna kartsin, et neil võib ka seekord mingeid kummalisi erisoove olla, millest nad alles saabudes teada annavad, küsisin kõigepealt R2-lt, kas ta tahab kaasa tulla. R2 oli kohe küsimusi esitamata ega palumist ootamata nõus (suured-suured tänud talle selle eest!).
Korjasin siis järgmisel hommikul Fe laevalt üles (terminalis, muide, tuli enne teda maha üks hispaanlaste grupp ja üks meestest astus minu juurde ja ütles mulle tigedalt, et me ei taha sind, mine ära. Ma ütlesin, et ma teid ka ei taha, ma ootan oma sõpra, mitte teid ja vaatasin teda megakurja pilguga. Hispaanlane (!!!!!) punastas!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ma ei kujuta ette, kas ma tõesti nägin välja nagu isehakanud taksojuht või -giid) ja viisin ta soppama. Natu aja pärast ühines R2 meiega ja Fe muutus sekundiga talutavamaks. Pärast soppamist oli plaan ta linnast välja viia.
Hea plaan küll, kui auto ka oleks. R2 viis hommikul just auto kontrolli ja see pidi 3h-ga valmis olema. Kui 3h valmis , selgus sujuvalt, et veel 2h läheb aega. No hea küll, kolame siis veel mööda poode. Ja siis, et veel pool tundi. Selleks me kolisime juba autoparandusse ja ootasime seal. Sel ajal, kui R2-l sai meie õiendamisest siiber ja ta mehhaanikut kiirustama läks, pidasime me Fe-ga plaani, kas moosida ära üks meid jõllitav mees ja hoopis tema autoga sõitma minna. Me poleks loomulikult ealeski seda teinud, aga hea oli niimoodi mõelda, et nüüd me kohe teeme. :P
Viimasel hetkel tuli meelde ka taskulamp osta ja siis me läksimegi. Pentagoni ja mujale ka. Ja kus oli alles põnev. Muidugi, meil oleks võinud olla ikka rohkem kui üks taskulamp kolme peale aga saime sellega ka hakkama. Miskipärast juhtus mitu korda nii, et ma ees kuskile ära läksin ja siis avastasin, et R2 ja Fe on hoopis teises suunas läinud või lihtsalt ei tule mulle järgi. Ma oleks muudkui edasi ja kaugemale läinud aga nad ei tulnud. Lõpuks tuli kummalgi neist idee kella vaadata ja öelda, et me peame tagasi minema, muidu jääb Fe laevast maha. Ma olin just lifti leidnud ja täiesti kindel, et me peame need 5 korrust kõrgemale lifti juurde ja selle kindlasti üle vaatama. Loomulikult 1 kahe vastu ei saa ja ma pidin nendega kaasa minema. Ma olin täiesti kindel, et meil on pooleteisest tunnist rohkem aega kui sõitmiseks kulub aga ma pean rõõmuga ütlema, et neil oli õigus. Me jõusdime täiesti napilt tagasi.
Fe-st lahti, kolasime me R2-ge veel ringi ja avastasime Koplit. Hästi huvitav ja ilus oli.
Ja energiat tuli sellest seiklemisest kolinal. Väga hea. Ma olen nüüd nagu energiapomm. :) Loodetavasti pikaks ajaks. ;)
Vabad päevad olid täiesti suurepärased ja kulusid marjaks (mulle meeldib see väljend oma ebanormaalsuses ja tähenduse kummalisuses). Esmaspäeva õhtul sain ootamatult soome numbrilt sms-i. Ma ei julgenud eriti seda avada, sest saatja oli teadmata ja ma kartsin, et see on keegi töölt. Tegelikult oli hoopis Fe, mu soomes elav sõber. Andis mulle lahkelt teada, et ta tuleb siia. Homme. Kui lahke temast, et mingigi hoiatusaja andis. Natuke nagu vihastas selline jultumus. Et ma üksi teda ja kompaniid näha ei tahtnud, kuna kartsin, et neil võib ka seekord mingeid kummalisi erisoove olla, millest nad alles saabudes teada annavad, küsisin kõigepealt R2-lt, kas ta tahab kaasa tulla. R2 oli kohe küsimusi esitamata ega palumist ootamata nõus (suured-suured tänud talle selle eest!).
Korjasin siis järgmisel hommikul Fe laevalt üles (terminalis, muide, tuli enne teda maha üks hispaanlaste grupp ja üks meestest astus minu juurde ja ütles mulle tigedalt, et me ei taha sind, mine ära. Ma ütlesin, et ma teid ka ei taha, ma ootan oma sõpra, mitte teid ja vaatasin teda megakurja pilguga. Hispaanlane (!!!!!) punastas!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ma ei kujuta ette, kas ma tõesti nägin välja nagu isehakanud taksojuht või -giid) ja viisin ta soppama. Natu aja pärast ühines R2 meiega ja Fe muutus sekundiga talutavamaks. Pärast soppamist oli plaan ta linnast välja viia.
Hea plaan küll, kui auto ka oleks. R2 viis hommikul just auto kontrolli ja see pidi 3h-ga valmis olema. Kui 3h valmis , selgus sujuvalt, et veel 2h läheb aega. No hea küll, kolame siis veel mööda poode. Ja siis, et veel pool tundi. Selleks me kolisime juba autoparandusse ja ootasime seal. Sel ajal, kui R2-l sai meie õiendamisest siiber ja ta mehhaanikut kiirustama läks, pidasime me Fe-ga plaani, kas moosida ära üks meid jõllitav mees ja hoopis tema autoga sõitma minna. Me poleks loomulikult ealeski seda teinud, aga hea oli niimoodi mõelda, et nüüd me kohe teeme. :P
Viimasel hetkel tuli meelde ka taskulamp osta ja siis me läksimegi. Pentagoni ja mujale ka. Ja kus oli alles põnev. Muidugi, meil oleks võinud olla ikka rohkem kui üks taskulamp kolme peale aga saime sellega ka hakkama. Miskipärast juhtus mitu korda nii, et ma ees kuskile ära läksin ja siis avastasin, et R2 ja Fe on hoopis teises suunas läinud või lihtsalt ei tule mulle järgi. Ma oleks muudkui edasi ja kaugemale läinud aga nad ei tulnud. Lõpuks tuli kummalgi neist idee kella vaadata ja öelda, et me peame tagasi minema, muidu jääb Fe laevast maha. Ma olin just lifti leidnud ja täiesti kindel, et me peame need 5 korrust kõrgemale lifti juurde ja selle kindlasti üle vaatama. Loomulikult 1 kahe vastu ei saa ja ma pidin nendega kaasa minema. Ma olin täiesti kindel, et meil on pooleteisest tunnist rohkem aega kui sõitmiseks kulub aga ma pean rõõmuga ütlema, et neil oli õigus. Me jõusdime täiesti napilt tagasi.
Fe-st lahti, kolasime me R2-ge veel ringi ja avastasime Koplit. Hästi huvitav ja ilus oli.
Ja energiat tuli sellest seiklemisest kolinal. Väga hea. Ma olen nüüd nagu energiapomm. :) Loodetavasti pikaks ajaks. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar