Eile oli kummaline päev. Juhtus rohkem, kui plaan ette nägi.
Plaanis oli ainult töökaaslase tüdrukutepeole minek peale tööd, mis tegelikult tähendas seda, et ma hommikul pidin kaasa pakkima endale koti koos aiapeo riietega. Sest no ei lähe ju tööle papudega, sokkidega ja dressipluusi+ jopega! Ausaltöeldes oli suure kilekotiga bussipeatuses bussi oodates tunne nagu läheks kooli ja täna oleks kehaline kasvatus plaanis. Vastik.
Natuke enne tööpäeva lõppu helistas mulle üks koostööparner, kes on tegelikult mu endine kursaõde ja kes kogemata minu otsa sattus. Kui tööjutt sai räägitud, rääkisime oma tegemistest, nagu ikka. Ja siis ta küsib, et kas ma esmaspäeval Virusse lähen. Küsisin siis imestunult, et miks ma peaks. No diplomit vahetama. Ma ei saanud kohe aru, mis diplomist ta üldse räägib ja tema sai siis aru, et ma olen ka üks neist, kes asjast midagi ei tea. Et siis tema oli koolist maili saanud, et sel päeval saab oma diplomi päris õige diplomi vastu vahetada. Minule nad miskipärast seda ei saatnud ja nagu ma kursaõelt kuulsin, paljud teised polnud ka sellest midagi kuulnud. Hästi kummaline mu meelest, sest miks ma peaks peale kooli lõppu käima kooli kodukal. Muidugi on see minu huvides saada pärisdiplom aga kui nad valikuliselt saadavad teate välja, siis oleks normaalne, et nad siiski võtaks vaevaks kõiki teavitada. Seda, et neil mu mailiaadress olemas on, tean ma päris kindlalt, nad üritasid mulle ükskord viirust saata. :P Ma oleks nõus ise kasvõi postimaksu kinni maksma, kui nad kasvõi postiga teate teataks. Tegelikult olen ma torisemise asemel hoopis väga õnnelik. Kui me lõpetasime, ei olnud meie õppekava veel akrediteeritud. Üpris loogiline ju ka, sest meie kursus oli selle eriala esimene lend. Ja nüüd siis, täpselt kaks aastat pärast lõpetamist, saan ma päris diplomi! Loodetavasti nad raamivad õige diplomi ka ära. Või siis annavad vana diplomi raami tagasi. :)
Ja siis, eriti rõõmsas meeleolus, läksime tüdrukutepeole Nõmmele. Et ma selles kandis pea üldse ei liigu, imestan ma iga kord uuesti ja uuesti selle ilu üle. Ma küll ei ole üldse majainimene, ent eile oleks ma küll kõige parema meelega mõnda nendest armsatest majadest sisse kolinud. Kandi teeb eriti armastusväärseks mu meelest see, et seal on palju nö päris loodust. Ma mõtlen selle all vanu suuri puid, mis on seal olnud ilmselt algusest alates ja mis on majad enda sekka võtnud, mitte vastupidi, ja lisaks juba valmis kasvanud aedasid. Kuidas mulle ei meeldi need uued elamurajoonid, kus esiteks on imepisikesed aiad ja teiseks pole puid ja põõsaid ollagi. Mõttega aed küll, ma ütlen!
Aga kui nüüd lõpuks peoni jõuda siis ausaltöeldes ma ei teagi, kuivõrd seda saab üldse tüdrukutepeoks nimetada. Miks? Sest mitu "tüdrukut" olid oma lapsed kaasa võtnud ja lisaks istus toas akna all ja hoidis oma kullipilguga kogu üritusel silma peal peigmees ise. Mingi hetk oli pool seltskonda autos ja haarati veel kedagi kaasa ja mindi ära. Mahajäänud seisid suud ammuli, et mis see siis nüüd oli, kuhu mindi, miks mindi ja miks nii salaja. Pärast selgus, et mindi pruuti peedistama. Selle aja jooksul, mis nad ära olid (max pool tundi), jõudis peigmees neile 7 korda helistada. Loomulikult käis ta ka aias demonstreerimas, kuidas talle üldse ikka selline üritus ega seltskond ei meeldi. Üks õhtu parimaid kilde, ma julgen öelda, oli kergelt lõbusa (et mitte öelda joogise) seltskonna arutelu teemal, kas peigmeest on nähtud ja kui kohutavalt kole ta ikka on (õel ja karm aga vähemalt aus) ja kommentaar sellele, et aga ta on jurist ja seltskonna vastus sellele--- aa, no siis on selge. :P Õel, kohutavalt õel, ma tean.
Mingi hetk oli kell juba 11 ja me hakkasime EKG-ga ära minema. Muidugi me ei saanud koju minna ja läksime selle asemel hoopis vanalinna pubisid uurima. Tegelikult küll ainult ühte. Maha istudes ilmus kuskilt meie kõrvale üks meesterahvas kes osutus Ansambli lauljaks Andiks. Milline kokkusattumus!!! Neid pole küll enam ammu näinud ja nüüd siis niimoodi. Mingi hetk käis trummar demonstreerimas punaseid stringe, mis ta just kelleltki kingiks oli saanud. Seda ei osanud kommenteeridagi. Kingi saaja oli silmnähtavalt rõõmus sellise kingi üle. Mhmmm..... täitsa kummaline.
Teada kummaline koht igasuguste tuttavate nägemiseks on alati olnud minu meelest wc. Soovimatute inimeste puhul on see täielik lõks, sest järjekorras seistes ei lähe ju sealt minema, kabiinist väljudes ei lähe sinna tagasi ja lisaks veel muidugi peegel, kus kõik näha. Eile leidsin õnneks küll täiesti meeldiva inimese sealt, ühe teise kursaõe. Loomulikult jäime liiga kauaks sinna koolist, diplomitest ja muudest tegemistest lobisema. Et wc pisi-pisike oli, segasime seal niisama seistes hädalisi päris korralikult. Õnneks pääsesime vaid tigedate pilkudega, sinikad jäid saamata. :)
Täpselt õigel hetkel sai koju ka jõutud. Uneaeg hakkaski peale, polnud veel liiga täis ja tuba käis ka täpselt parajalt ringi, mitte liiga palju. :)
Ja täna on jälle tore päev. Hommikul bussis üks vanem meesterahvas vaatas mu miniseelikut sellise kohkunud pilguga nagu oleks mul midagi eriti revolutsioonilist seljas olnud. Umbes nagu ma oleks ainult aluspükste väel olnud. Ja ei, mu seelik ei ole niiiiiiii lühike.
Kuidas ma tahaks, et võiks praegu õues olla ja nt muru niita....
Plaanis oli ainult töökaaslase tüdrukutepeole minek peale tööd, mis tegelikult tähendas seda, et ma hommikul pidin kaasa pakkima endale koti koos aiapeo riietega. Sest no ei lähe ju tööle papudega, sokkidega ja dressipluusi+ jopega! Ausaltöeldes oli suure kilekotiga bussipeatuses bussi oodates tunne nagu läheks kooli ja täna oleks kehaline kasvatus plaanis. Vastik.
Natuke enne tööpäeva lõppu helistas mulle üks koostööparner, kes on tegelikult mu endine kursaõde ja kes kogemata minu otsa sattus. Kui tööjutt sai räägitud, rääkisime oma tegemistest, nagu ikka. Ja siis ta küsib, et kas ma esmaspäeval Virusse lähen. Küsisin siis imestunult, et miks ma peaks. No diplomit vahetama. Ma ei saanud kohe aru, mis diplomist ta üldse räägib ja tema sai siis aru, et ma olen ka üks neist, kes asjast midagi ei tea. Et siis tema oli koolist maili saanud, et sel päeval saab oma diplomi päris õige diplomi vastu vahetada. Minule nad miskipärast seda ei saatnud ja nagu ma kursaõelt kuulsin, paljud teised polnud ka sellest midagi kuulnud. Hästi kummaline mu meelest, sest miks ma peaks peale kooli lõppu käima kooli kodukal. Muidugi on see minu huvides saada pärisdiplom aga kui nad valikuliselt saadavad teate välja, siis oleks normaalne, et nad siiski võtaks vaevaks kõiki teavitada. Seda, et neil mu mailiaadress olemas on, tean ma päris kindlalt, nad üritasid mulle ükskord viirust saata. :P Ma oleks nõus ise kasvõi postimaksu kinni maksma, kui nad kasvõi postiga teate teataks. Tegelikult olen ma torisemise asemel hoopis väga õnnelik. Kui me lõpetasime, ei olnud meie õppekava veel akrediteeritud. Üpris loogiline ju ka, sest meie kursus oli selle eriala esimene lend. Ja nüüd siis, täpselt kaks aastat pärast lõpetamist, saan ma päris diplomi! Loodetavasti nad raamivad õige diplomi ka ära. Või siis annavad vana diplomi raami tagasi. :)
Ja siis, eriti rõõmsas meeleolus, läksime tüdrukutepeole Nõmmele. Et ma selles kandis pea üldse ei liigu, imestan ma iga kord uuesti ja uuesti selle ilu üle. Ma küll ei ole üldse majainimene, ent eile oleks ma küll kõige parema meelega mõnda nendest armsatest majadest sisse kolinud. Kandi teeb eriti armastusväärseks mu meelest see, et seal on palju nö päris loodust. Ma mõtlen selle all vanu suuri puid, mis on seal olnud ilmselt algusest alates ja mis on majad enda sekka võtnud, mitte vastupidi, ja lisaks juba valmis kasvanud aedasid. Kuidas mulle ei meeldi need uued elamurajoonid, kus esiteks on imepisikesed aiad ja teiseks pole puid ja põõsaid ollagi. Mõttega aed küll, ma ütlen!
Aga kui nüüd lõpuks peoni jõuda siis ausaltöeldes ma ei teagi, kuivõrd seda saab üldse tüdrukutepeoks nimetada. Miks? Sest mitu "tüdrukut" olid oma lapsed kaasa võtnud ja lisaks istus toas akna all ja hoidis oma kullipilguga kogu üritusel silma peal peigmees ise. Mingi hetk oli pool seltskonda autos ja haarati veel kedagi kaasa ja mindi ära. Mahajäänud seisid suud ammuli, et mis see siis nüüd oli, kuhu mindi, miks mindi ja miks nii salaja. Pärast selgus, et mindi pruuti peedistama. Selle aja jooksul, mis nad ära olid (max pool tundi), jõudis peigmees neile 7 korda helistada. Loomulikult käis ta ka aias demonstreerimas, kuidas talle üldse ikka selline üritus ega seltskond ei meeldi. Üks õhtu parimaid kilde, ma julgen öelda, oli kergelt lõbusa (et mitte öelda joogise) seltskonna arutelu teemal, kas peigmeest on nähtud ja kui kohutavalt kole ta ikka on (õel ja karm aga vähemalt aus) ja kommentaar sellele, et aga ta on jurist ja seltskonna vastus sellele--- aa, no siis on selge. :P Õel, kohutavalt õel, ma tean.
Mingi hetk oli kell juba 11 ja me hakkasime EKG-ga ära minema. Muidugi me ei saanud koju minna ja läksime selle asemel hoopis vanalinna pubisid uurima. Tegelikult küll ainult ühte. Maha istudes ilmus kuskilt meie kõrvale üks meesterahvas kes osutus Ansambli lauljaks Andiks. Milline kokkusattumus!!! Neid pole küll enam ammu näinud ja nüüd siis niimoodi. Mingi hetk käis trummar demonstreerimas punaseid stringe, mis ta just kelleltki kingiks oli saanud. Seda ei osanud kommenteeridagi. Kingi saaja oli silmnähtavalt rõõmus sellise kingi üle. Mhmmm..... täitsa kummaline.
Teada kummaline koht igasuguste tuttavate nägemiseks on alati olnud minu meelest wc. Soovimatute inimeste puhul on see täielik lõks, sest järjekorras seistes ei lähe ju sealt minema, kabiinist väljudes ei lähe sinna tagasi ja lisaks veel muidugi peegel, kus kõik näha. Eile leidsin õnneks küll täiesti meeldiva inimese sealt, ühe teise kursaõe. Loomulikult jäime liiga kauaks sinna koolist, diplomitest ja muudest tegemistest lobisema. Et wc pisi-pisike oli, segasime seal niisama seistes hädalisi päris korralikult. Õnneks pääsesime vaid tigedate pilkudega, sinikad jäid saamata. :)
Täpselt õigel hetkel sai koju ka jõutud. Uneaeg hakkaski peale, polnud veel liiga täis ja tuba käis ka täpselt parajalt ringi, mitte liiga palju. :)
Ja täna on jälle tore päev. Hommikul bussis üks vanem meesterahvas vaatas mu miniseelikut sellise kohkunud pilguga nagu oleks mul midagi eriti revolutsioonilist seljas olnud. Umbes nagu ma oleks ainult aluspükste väel olnud. Ja ei, mu seelik ei ole niiiiiiii lühike.
Kuidas ma tahaks, et võiks praegu õues olla ja nt muru niita....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar