Mul on päris mitu korda nii olnud, et ärkan üles kindla teadmisega, et midagi on juhtunud. Ja nii korralikult veel ärkan, et pean alati istuli tõusma, et aru saada, mis tegelikult toimub. Ja kui toimub, et saaks kohe minema joosta. Viimane selline ärkamine oli seotud sellega, et ma olin täiesti veendunud, et ma olen tööle hiljaks jäänud. Ei olnud. Tegelikult oli kell alles sügav südaöö ja aega magada oli ka maa ja ilm. Täna öösel ärkasin ka sellise rahutustundega, et midagi on juhtunud. Kell oli alles sügav varahommik ja selleks ajaks, kui ma end istuli vedasin, ei mäletanud ma ka seda asja, mille nimel üles end ehmatasin. Millegipärast aga korjasin selle pildiraami, mis üks öö mulle riiulist seletamatult pähe prantsatas, oma kohalt ära.
Igal juhul oli kogu selle imeliku juhtumise juures ainuke kindel ja selge asi see, et mul oli nii sigapaha olla, et täna üles ärgata ei maksa. Ja oligi nii. Terve päeva on nii sigapaha olnud, et midagi jubedat. Esimene hooga arvasin, et mul on ilmselt palavik. Umbes miljonilähedane. Ja siis oleks selge olnud, et eilne R2-ga mööda linna ringi jalutamine ja igasuguste tarkade asjade arutamine polnud ikkagi väga hea idee. Aga palavikku polnudki. Seega oli R2-ga ringi kondamine ikkagi hea. (Jumal tänatud!)
Täna sain aga lõpuks M-ga kokku. Kahtlustan, et viimane kord nägin ma teda vahetult enne jõule. M oli aga nii superarmas, et tõi mulle riidest poekoti. Nüüd saan mina ka lõpuks ometi popi ja noortepärase inimese kombel poodi minna. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar