Reedel sai L1-ga kokku saadud. Algul oli küll tõsine kahtlus, kas üldse teeme midagi aga pärast seda, kui ma kutsetega vehkisin, oli selge, et ikkagi näeme.
Kumbki meist pole iidamast-aadamast käinud kuskil vanalinna pubis istumas ja sellepärast mõtlesime seekord meelega selline istumine kõigepealt ette võtta. Mõlemad kohad, mida tahtsime inspekteerida, olid nii täis kui üldse olla saab. Nagu mainitud, uusi kohti me ei teadnud ja nii läksime siis vanasse, teada ja tuntud ja suht heasse pubbi. Tore oli seal seni, kuni mingi hõbedase pintsakuga lauljaga bänd esinema hakkas. Mul pole kunagi olnud probleemi sellega, et mul kõva häälega karjumisest hääl ära läheks. Seekord hakkas väga kiiresti minema. Ja mida vaiksemaks hääl jääb, seda kõvemini peab karjuma. Lõpuks läks mul sellest röökimisest süda pahaks ja ma rääkisin nii vähe kui võimalik.
Aga kui nüüd kutsetega peost rääkida, siis pidu ise ei olnud midagi erilist. Aga üritusele sisenemine ja väljumine olid küll omaette katsumused. Kõigepealt siis kobisevatest inimestest mööda minemine, kellele ei meeldind, et me järjekorras ette trügisime. Neile ütles turvamees hästi, võta kutse kotist välja ja sa ei pea ka järjekorras seisma. :P Aga ürituselt väljumine oli juba aktrobaatilisi võimeid nõudev katsumus. Ukse ees seisis turva ja trepi all oli piire ja selle taga hunnikutes inimesi. Eks sa roni ümber ukse libeda trepi peal ja siis veel piirde tega seisvaid inimesi riivamata üle piirde, sest turva peab ukse ees seisma ja ei saa seda avada! Brrr, kindel, et sinna tagasi ei lähe. Vähemalt mitte hea tükk aega. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar