7. märts 2016

Vaenlasega koos

Ma ei olnud kunagi aru saanud vanasõnast "Hoia oma sõbrad lähedan, ent vaenlased veel lähemal". Ma lihtsalt ei kujutanud ette, kuidas see on võimalik. Või millist kahepalgelisust see nõuaks. Ja eneseületust. 
Aga nüüd ma tean. Mul on üks sõbranna, kes samas on mu vaenlane. Hoian tal hoolikalt silma peal. Ja samas on ta ju tore ja meeldiv. Hullult ebamugav situatsioon mu enda jaoks- olla igas hetkes temaga suhtlemises valvel ja kohal. Põhjus, miks ma seda teen on aga hoopis... kummaline. Sest mängus on ka kolmas inimene, kes ei tea, ja kelle puhul ma ei taha ka, et ta saaks teada, et suhtun sellesse esimesse inimesse reservatsiooni ja valvsusega.
Mnjah. Vaenlane on lähemal.

28. jaan 2016

Mu eelmine aasta

Eksole. Mitte midagi!
Aga olgu peale, ma katsun vähemalt eelmise aasta kokku võtta. 
Ma käisin kaks korda välismaal, kohtades, kus ma varem käinud polnud. Kevadel Oslos ja sügisel Londonis. Ja vahepeal küll ka Lätis, aga see ei lähe arvesse. Juulis ma puhkasin lausa nii, et kõik nädalavahetused olid juba ette kinni igasuguste üritustega, et tegelikult polnud ma üldse juulis eriti koduski, ilmselt umbes nädalast ühe öö. Ja siis vahetasin elukohta kõigepealt mitteametlikult ja siis lõpuks detsembris ametlikult. Ja üürisin oma korteri välja. Oma eksile.  Ja mõned uued väga toredad sõbrad olen omale saanud.
Ja ega ma muud ei saa ega tahagi öelda, sest minu enda jaoks on kõige olulisem olnud see, et ma olen olnud väga-väga õnnelik. 

14. okt 2015

Labels and Settings

Vahepeal käisin ma Londonis. Ma pean ütlema, et mõte sinna minemisest ei vaimustanud mind just üleliia. London lihtsalt pole ammu enam minu unistuste sihtkohtade esikümnes. Jah, kunagi ta oli, ent siis nägin ma seda filmidest ja saadetest ja ühel hetkel enam ei olnud. Millal see täpselt juhtus, ma ei teagi, ent ometi juhtus.
Kui ma seal siis kohal olin, jahmatasid mind näiteks inimeste suhtumine töösse ja keel. Keel just selles mõttes, et enda meelest ma räägin inglise keelt, ent ühel hetkel loen ma silte ja ei saa essugi aru. Pean mõttesse jääma ja alles siis taipan, kes ja mis. Lisaks need telekast nähtud väljendid, mida ma miskipärast arvasin olevat karakteri keel ja omapära, mitte igapäevane ja tavaline. "Sorry love/dear/mate". Või "You stupid girl!" Õnneks see viimane polnud küll mulle suunatud! Muidugi need kaks kraani ja teistpidi liiklus olid parajad tüütused. Aga samas oli naljakas see, et üksi liikudes küsiti mult teed ja juhiseid. Päris muhe.
Aga töösse suhtumine oli idiootne. Kuigi abistamine või oma töö tegemine võtaks sama kaua aega, oli tihti vaja vastata, et nad on pausil. Ja seejuures lihtsalt tühja passida. Päris imelik.
Mida ma tegelikult tahtsin rääkida, millest ma kreepsu sain, oli see, kui me olime esimeses poes käinud ja ma olin sealseid hindu näinud. Ja need olid odavad. Kuna ma niikuinii ootasin Londonist stiilseid ja eriliselt riides inimesi, vaatasin neid päris palju. Kuigi tõele au andes ma vaatangi inimesi alati suure huviga. Ja ma avastasin, et nad päris palju käivad riides viimase poe järgi ning samas odavat sitta kandes. Ning siit minu imestus- kui Londoni suurune linn kannab ühe hooaja vastu pidavat kaupa, kuhu kogu see prügi pärast läheb? Kuhu nad panevad selle? Mida nad sellega teevad? Kuidas loodus selle üle elab? See oli esimest korda, kui ma sain sellise kreepsu ja reaalselt hakkasin mõtlema selle asja mastaapsusele ja probleemidele. 
Mu sõbranna T1 sai omakorda kreepsu sellest, et mina sain kreepsu sellisest asjast. Sest olen minagi see, kes tihti uusi asju ostab ja stiili muudab. Aga. Esiteks ei saaks ma endale lubada mingit ülikvaliteetset ja vastupidavat kaupa. Sest see oleks kallis. Aga ka ülikavliteetne, ehk et see kestaks kauem kui mu meel ja maitse. 
See on tõsine mõttekoht nii mitmeski mõttes, ent andis kindlasti tõsise tõuke asja üle korralikult järelemõtlemiseks. 
Aga üleüldiselt- jah see nende ridamajade arhitektuur, eriti see 70ndate oma, ei meeldi mulle üldse ja meenutab väga Hollandit, jäin ma selle ekskursiooniga siiski rahule ja võiksin Londonisse minna veel. 

17. sept 2015

I'm Gonna Rest this Mind

Ma olen absoluutselt alati armastanud seda, kui inimesed räägivad ausalt oma probleemidest. Ma mõtlen siis mitte sellist konstantset jahumist, vaid tunnistavad ausalt, et nt linnast välja kolimine oli halb otsus ja see võtab mult rohkem aega, kui ma tahaksin. Või et ma olen halb autojuht. Või mulle ei meeldi emaksolemine. Vms. Ja tunnistavad ausalt, et suhtes olemine on palju keerulisem ja väsitavam, kui see välja paistab. See kõik on ju nii kaua aega olnud privaatne teema ning kõik isiklik peab alati välja paistma perfektne või vähemalt korras. Nagu näiteks see, et naistel justkui ei olegi päevi või et muretsed millegipärast. Või et valu ükskõik millises kehaosas on nii tugev või ebamugav, et ei suuda mitte millegagi tegeleda. Seetõttu ma mäletan, kuidas mind tabas mingi teatud vabanemine ja rõõm, kui ma esimest korda kuulsin, kuidas keegi julges ausalt muresid tunnistada.
Minu suhe Maqga pole sugugi nii lihtne ja roosiline, nagu mulle meeldiks ja nagu see tihti teistele välja paistab. Minu pidev rääkimine ja ausalt teemade ettevõtmine ning tema kinnisus ja mõne teema puhul kapseldumine ei ole hea kooslus ning teeb asjad pigem halvemaks kui paremaks. Kui sa ikka tahad millestki rääkida ja teine ei taha ning läheb hoopiski lukku ja jääb vait selle peale ja see omakorda ärritab sind ja paneb rohkem teisele äsama, et no räägi ja tema sellest veel rohkem vait jääb ja silmadki suleb ning end sellest kõigest eemaldab, siis selle teema läbirääkimata ja nurka hapnema jäämise arusaamiseks ei pea raketiteadane olema. Minule meeldib selgus ja mõnikord pean ma selleks otse küsima ja vastuse saama. Kui ma seda ei saa, siis hakkab mind närima kahtlus, mis kahtlemata on hoopiski kaasavara mu eelmisest suhtest, ning mina muutun rahutuks ja ebameeldivaks. Nokk kinni ja saba lahti. Aga kas sellisel juhul on õige teha järeldus, et ma ei peagi teist usaldama ja laskma ajal asja klaarida, vaid tegema otsuse, et ei, sellest ei saa raudselt midagi ning ära minema?
Mina arvan, et ma ei taha, et inimesed arvaksid ekslikult, et kõik on jõle hästi, kui see tegelikult nii pole. Mitte, et sekkuma peaks, ent mingit valekujutelma ei peaks ka looma.

15. sept 2015

Privaatsuse seaded

Peale seda, kui ma olin augustis peale puhkust tööle läinud, läksid ilmad korraks väga soojaks. Ühel sellisel päeval otsustasime Maqga peale tööd õue jääda ja piknikku pidada. Tegime seda Kalarannas. Seal oli veel rohkelt inimesi, ent need ei köitnud mind üldse. Küll aga üks koer, sest teadupärast olen ma suur koeraarmastaja. Üks imenunnu väike ja noor koerake. Kui ma olin veidikene seda koera vahtinud, said mu tähelepanu ka temaga kaasas olnud pere- ainult telefoniga rääkiv isa, ema ja väike blond plika, kes rääkis ainult võõrkeeles. Seejuures puhtas võõrkeeles ja seejuures mitte venekeeles. Ema rääkis eesti-võõrkeele segakeelt ja isa puhast eestikeelt. Mhmmm... Sellega pälvisid nad veidi rohkem mu tähelepanu, ent see on ka kõik.
Järgmisel õhtul vahtisin ma oma instagrammi, kus mul on umbes 4 sõpra, sest ma ei taha kõike kõigile näidata. Küll aga vaatan ma mõnikord igavusest (eriti kusagil millegi järgi oodates ja järjekordades) neid inimesi, keda Instagramm mulle ise välja pakub. Vaatasin sellelgi õhtul. Tavaliselt ma võõraid inimesi ei vaata, ent ühel pildil oli imenunnu koerake ja ma klikisin selle lahti. Ja oh seda üllatust, kui vastu vaatas seesama naine, keda eelmisel päeval rannas näinud olin. Tema profiil ja pildid olid avalikud, mistõttu ma jäin seda vaatama. Ikkagi nunnu koer! Mul oli max 15 minutiga teada, kuidas nad elavad, kui suur on nende kodu, mis neil seal ilusat on, milline auto neil on, kus ja kui sageli nad puhkamas käivad, millal nad täpselt ära olid. Kuna mees oli ühele pildile täägitud, klikkasin ka temale. Nüüd siis juba mitte enam inimlikust uudishimust, vaid puht uurimistöö eesmärgil. Ja muidugi on sellel mehel kirjas täisnimi ning pilte oma hobidest ja käikudest. Edasi hakkas minus tööle juba guugeldamisekspert pluss privaatsusmaniakk ning ma võtsin selle nime ja guugeldasin seda. Lihtsalt guugeldasin, mitte ei kasutanud oma erivõimeid. Ma sain KOHE teada, kus ta töötab ning millisel ametikohal. Ma sain teada, et nad on oma elukohta vahetanud ning huvi korral oleksin teada saanud, kus nad enne elasid ja millises korteris. Ma tean väga palju neist. Aga võiksin teada veel rohkem. Täiesti võõrastest inimestest.
Mida ma öelda sellega tahan, on see, et mõelge järgmine kord hästi hoolikalt läbi, KUI lihtne on tegelikult sotsiaalmeedia ja suhtluskanalite ning üleüldse teenuselehekülgede kaudu leida infot teie kohta. Ja kui lihtne on tuvastada, kus ja kui hästi te elate ning tulla teile külla siis, kui teid endid külas pole. Sest te ise olete demonstreerinud oma ilusat elu kõigile. Avalikult.

24. aug 2015

Not Dead Yet

10 aastat tagasi suri mu vanaisa ära. See pole üldse äge.
Laupäeval on mu isal sünnipäev ja ta kutsus minu ka sinna. See pole ka üldse äge. Aga ma ei lähe sinna! Muahahahahaaaaa!
Selle asemel lähen ma hoopis täna oma kalli mehe tütre sünnipäevale. Kes saab 17. Mis justkui peaks tähendama, et ma olen vana aga tegelikult ei ole. 
Mul endal oli ka vahepeal sünnipäev, ent sellest pole midagi, sest ma näen objektiivselt hinnates parem välja kui mõni teine minuvanune.
Rohkem pole keegi ära surnud. Õnneks.

22. mai 2015

Tere?
Ma olen täitsa elus tegelikult. Aga ühel hetkel ma lihtsalt ei kirjutanud enam. Ega ma mingit head põhjust ei oskagi öelda, see lihtsalt juhtus niimoodi. 
Kui mõelda, mis vahepeal juhtunud on, siis väärib ehk märkimist see, et mu sügisväsimus ei saanudki kunagi otsa, vaid läks sujuvalt üle kevadväsimuseks. Ei saa öelda, et ma mäletaks varasemast ajast sellist asja, et ma muudkui magaks. Ma olin kogu aeg lihtsalt nii tohutult väsinud. Alles nüüd on hakanud veidi elu sisse tulema, kuigi endiselt vajan aeg-ajalt lõunauinakuid.
Lisaks on tekkinud peale mingi sõnuseletamatu kurbus. Miski, mis lihtsalt rusub ja on, aru saamata, mis täpselt see põhjus on. Teinekord on see tunne lausa selline, et poob. Siis tahaks kuhugi teki alla ära pugeda ja rahulikult omaette olla, ent alati ei saa. Mõnikord tabab see tööl, mõnikord siis, kui külalised külas on. Ja isegi, kui olen kahekesi Maq-ga kodus, ei oska ma talle seletada, mis mul täpselt juhtus või miks mul JÄLLE selline tunne on.
Igatahes, nii elangi.

4. jaan 2015

Nii ongi

Tere uude aastasse.
Mõistlik oleks teha eelmise aasta kohta kokkuvõte, nagu iga normaalne inimene tavaliselt teeb, ent ma polegi siiani nagu väga sellele mõelnud. Jah, muidugi on mult küsitud, kuidas ma oma aastaga rahule jäin ja ma olen ausalt vastanud, et muidugi jäin. Jäingi, isver küll! Aga ega ma ei saa nüüd kätt südamele pannes öelda, et see ainult roosamanna oli ja ma terve selle aasta kuidagi väga rõõsa ja õnnelik oleks olnud ning heaolutundes supelnud. 
Aasta esimene pool polnud sugugi nii ilus. Mingi hetk oli jaks ja rõõm kuidagi täitsa otsas ja ma vajasin veidi abi, et selles kõiges midagi head leida ja kuidagi hakkama saada. Sel hetkel oli see kõik omamoodi naljakaski. Mõned tutvused sobisid sinna situatsiooni täpselt sama hästi nagu sool haava. Ja ma mäletan, kuidas ma mingi hetk mõtlesin, et ikka kuidagi uskumatult rahulik ja vaikne on. 
Ja siis läks lahti! Ma lugesin ükspäev kokku, mitu korda ma käisin reisil nüüdseks juba eelmisel aastal- 8 korda. See on väga mitu rohkem korda, kui varasematel aastatel. 
Ja siis kindlasti see paganama korterivarga teema. Lõpuks saan ma ju öelda, et selles olid kõvad kasud sees, sest vähe sellest, et ma sain kõik oma asjad tagasi, sain ma omale ka uue ukse ja esikuremondi.
Aga kõige lõpuks ikkagi- Maq.

26. nov 2014

Pikk tee koju

Ma tõesti ei ole ammu kirjutanud. Ja päris aus olles oli põhjus selleks väga lihtne- olin suurema osa ajast lihtsalt endiselt mures oma korteriukse pärast ja ärritatud asjaajamisest nii kindlustuse kui kahjukäsitlusfirmaga. Lühidalt asja kokku võttes ja aasjade käigus edasihüpates, siis see asi pole endiselt lahenenud. Kuigi möödas on veidi enam kui kaks kuud. Uus uks sai siiski veidi enne kahe kuu täitumist ette ja see on mind palju maha rahustanud ja meelerahu andnud.
Lisaks sai uus uks ette vaid mõned päevad enne mu Praha reisi. Uks on ilus ja aus, midagi pole öelda. Ja töömehed, kes selle ette panid, olid väga puhtad ja korralikud! Küsisid ise harja ja kühvlit, prügikotti ja vaatasid, et vana ust eest tõstes parketti ei lühuks. Lisaks teatasid nad, et peavad seina saagima, ent tegid seda väga sirgelt, korralikult ja minimaalselt. Et mul niikuinii tullakse veel remonti esikusse tegema, siis see seina teema oli minu jaoks suva, selle lõhkumine või kasvõi koledalt saagimine poleks mind häirinud. Aga et mul on kõik võtmed uued, on uste kallal mässamine endiselt veel väga harjumatu ja võtmeid keeruline leida.
Aga Prahast ka. Käisin seal osaliselt tööreisil, ent suurem osa aega läks siiski turistiks olemisele. Linn ise on imeilus ja seda sugugi mitte ainult kesklinna osas, vaid palju kaugemale. Meie elasime töökaaslasega ühes korteris, mis oli päris kesklinnas, võiks isegi öelda, et päris keskel ja oluliste punktide ristumiskohas. Korter oli suur ja mugav, kõik oli olemas. Maja all oli väike pood, meie tänaval veel mitu väikest toidupoodi, kõrvalmajas kohe väga hea restoran, umbes 150m kaugusel metroojaam, väga lähedal suur ostukeskus suure supermarketiga, metroojaama juures suuuuur plats, mida ääristasid kaubatänavad. Ja kõik oli väga odav. Nii riided, jalanõud, aksessuaarid, toit, jook, transport. Seetõttu lubasime endale ka oluliselt rohkem väljas ja just heades kohtades söömist, sest kulu oli umbes sama, kui kodus tavaliselt süües. Reede õhtul väljas käies võtsime alustuseks klaasi punast veini ja õlle, mis maksid kokku veidi üle 3 euro. Kaks jooki. 
Aga eks oli ka midagi, mis veidi asja rikkus. Vähe, ent ma siiski mainiks seda puht stereotüüpide kinnituseks. Praha juudilinn. Nii, kui sinna jõudsime, läks kõik tasuliseks. Tahtsime vaadata kuulsat hauakividest täistuubitud surnuaeda ja võibolla ühte vana sünagoogi. Aga ei saa! Kõik maksab! Seal olid eraldi kassad nende vaatamisväärsuste piletite ostmiseks, suujuures sai valida kolme paketi vahel ja eraldi piletit ainult ühte kohta osta ei saanud. Päriselt. Lisaks tuli eraldi maksta piltide tegemise eest. Selle peale teatasin mina, et ei, aitäh, ma pigem ei vaata neist ühtegi, kui et maksan surnuaia vaatamise eest. Nagu tegelt??? Lisaks, nüüd juba naeruga pooleks, olid just seal luksbrändide poed ning kõige uhkemad ja kallimad autod. Majad olid enamasti juugendstiilis, väga uhked ja tihti rohkete kuldsete kaunistustega. Ja Taaveti tähega, et ikka mitte ära unustada, kus sa oled.
See kõik, vaadake, pani mind neisse veidi halvemini suhtuma küll. Siiani olen ma neile kõvasti kaasa tundnud holokausti tõttu ja olnud nõus, et nende varad tuleb tagastada, ent ma pole varem omal nahal kohanud seda kuulsat juudi ihnust. Nüüd siis nägin. Aga teenida oma esivanemate kannatuste või pärandi näitamise eest raha, on ikka tõeliselt jabur! Ja kahtlemata üldse mitte kristlik (muahhahaaaaa! Milline iroonia!) ega kaasinimestest hooliv. 
Maq peale olen hetkel veidi pahane ja üritan tast eemale hoida.

30. okt 2014

Kui tore ja kasulik ei ole üks kindlustusfirma

Mul ei ole vahepeal millestki kirjutada olnud, sest mu mõtetes on endiselt olnud korteriuks ja ootus, millal kindlustus minuga ühhendust võtab.
Kuna kindlustus aga ei võtnud ega võtnud, siis haarasin ma sel nädalal ise ohjad. Ehk et siin on lugu sellest, kuidas Swedbanki kindlustus asju ajab.
Kõigepealt proovisin ma neile helistada telefoninumbril, millel on märgitud juurde E-R 9-17. See number on visiitkaardil, mille sain kahjukäsitlejalt. Mitte keegi ei vastanud ja kõne ei läinud ka ooteliinile. Helistasin sel numbril mitu korda. Lõpuks helisasin 24h telefonil ja sellele, tõepoolest, vastati kohe ja suunati edasi inimesele, kes mu asjaga tegeleb. Inimesele, kes minu asjaga tegeleb!!! Mhmmm, see on päris huvitav, et ma kuulen temast alles siis, kui ma helistan ise neile ja uurin, mis seis mu looga on ja miks see seisab. Ja siis selgus, et tõesti-tõesti, kahjukäsitleja pole kalkulatsioone veel saatnud. See pani mind õhku ahmima. Mu agent, või kes iganes ta nimetus on, ütles, et juhtumis on kirjas, et on suur kahju esikule ja et see võtab vist aega küll. Kui ma ütlesin, et suurim kahju on ju uks ja kuu aega on ikka ilmselgelt liiga kaua ukse jaoks, siis selgus, et ukse kohta nagu polegi eriti midagi. KUIDAS palun? Ükskõik, milline see minu uks oli, ent see on ju korteri turvalisuse tagamiseks siiski nr 1 ja kui see on katkine, siis ilmselgelt ei ole see turvaline. Selle kõrval on mu esik ikka suhteliselt suva. Katkise seinaga esikuga on võimalik elada, ent ukseta vist hästi ei ole. Või?
Nüüd siis lubas see agent kirjutada kohe käsitlejale ja nõuda kalkulatsiooni ning rõhutada ka ust. Ja lootis, et vastus saabub sel nädalal. 
Terve see kogemus on olnud uskumatult ebameeldiv. Alates sellest, et aega on läinud nii palju, et kui mul poleks topeltust, ei julgeks ma ilmselt tööl käia või oleksin ostnud ise mingi ukse. Aga ennekõike on absurdne see, et kui ma teatasin õnnetusjuhtumist elektroonselt, võttis minuga ühendust kahjukäsitlusfirma ja leppis aja kokku kojutulekuks, ent kindlustusest endast kuulen alles siis, kui ma ise sinna helistan. Kas poleks normaalne ja loogiline, et nemad helistavad ja räägivad, mis edasi saama hakkab? Et nüüd helistab teile kahjukäsitleja ja lepib aja kokku, siis edasi tehakse kalkulatsioon, maksate omavastutuse ära ja siis edasi läheb protsess nii? Sest mina ei tea, mis edasi saama hakkab ja seda isegi peale küsimist. Ma ei tea, kes ja mille alusel mulle ukse valib ja luku sinnajuurde. Ma ei tea, kes valib mu esikusse uue tapeedi ja millal. Ma ei tea mitte midagi ja ma pean kuu peale seda kõike ikka veel edasi ootama ja ootama. Ja ma ei saa seda kindlustust vahetada. Leping kehtib kuni laenu lõpuni. 
Ilmselgelt annan ma neile pärast seda kõike tagasisidet ja nõuan oma poliisi läbivaatamist ja võtan ilmselt omale nüüd kõik tuled-viled veel lisaks peale. Lahti ma neist ju ei saa...
Kahetsen ma ainult üht, ent see-eest väga- ma oleksin siiski pidanud kohe ise omale ukse ostma ja siis oleks see juba ammu ka ees. Ise olen loll, et kindlustusse pöördusin ja neid ootama jäin, eksole. Aga milleks nemad siis on?