12. märts 2010

Sipelgate agaruse ja kohukese maitse pöördvõrdelisest seosest

Ma arvan, et ma mõtlesin just välja, mis mu kutsumus võiks olla- minust peaks saama uus ematereesa. Küll selle erandiga, et ma ei tahaks saada nunnaks ja elada kloostris, olla dieedil ja veel ühel dieedil. Ma tahaks ikka õhtul kaissu magama minna!
Aga minu õiglustunne sai täna tööl küll ilge obaduse pikki pead ja selle asemel, et alla anda ja ära surra, kasvas ta hoopis varasemast mitmekordsemaks.
Ma tunnen, et kui miski on minu töö aga mul sõna võtta ei lubata, siis ma pean midagi ette võtma. Siin tekib konflikt muidugi kohe sellega, et ma pole loomupärane sõnavõtuaktivist ega barrikaadidele mineja. Ma proovin heaga ja proovin muidugi sama teemaga uuesti ja uuesti rääkida. Kahju on sellestki, et ma kaebupunn pole. Muidu võiks EI ütleja uksest väljudes minna järjest kõrgemale ja muudkui kaevata. Võibolla öeldaks ikka ei, ent tõenäolisem oleks, et mulle hoopis keegi surataks kohustuslikus korras mind ära kuulama...
Igatahes on ilge pekk- õiglustunne on suur, ent aktiivsuse madal kontsentratsioon pärsib revolutsioonilisi tegemisi.
Nii et kui on uut revolutsionääri vaja, ärge minu poole vaadake. Või vaadake, kui on vaja, et see sünniks märkamatult.

Kommentaare ei ole: