9. märts 2010

Shut up and make me some tea!

Einoh, me panime neljapäeval ju oma vana diivani müüki. Siinkohal ma pean nüüd tunnistama küll, et kohe esimese lausega ma suutsin täiega valetada. Mina ei teinud tegelikult kogu asja juures muud, kui mõõtsin diivani ära ja järgmisel päeval ütlesin värviks beež. Kala tegi pildid ja laadis need üles ja riputas kuulutuse üles.
Läkski siis meie vana diivan 1 eeksuga müüki. Tingimuseks see, et ostja peab ise järgi tulema ja selle minema viima.
Teate, ma ei uskunud sellest asjast mitte midagi. Ma olin jummalasta kindel, et viie päeva pärast saab oksjon läbi ja meil pole mitte ühtegi ostjat ja me peame hakkama diivanit keset korterit tükkideks saagima. Mis on ilelt nõme, sest nii suur asi tekitab raudselt sama suures koguses saepuru nagu mu vanaisa hiigelsuure höövelpingi all. Aint et vanaisa kuuri asemel oleks see puru keset tuba. Ja kõik see tolm! Ma veel liiga hästi mäletan üle-eelmise ja eelmise aasta remonte ja kõike seda tolmu.
Nagu te juba sellest aru saite, et ma ütlesin, et ma ei uskunud (minevikuvormis, eks), siis on asjad hoopis teistmoodi välja kukkunud.
Reede õhtul oli diivani eest juba viis pakkumist tehtud ja hind oli 5 krooni. Mis, vabandage väga, ülestas juba kõik mu ootused! Aga nüüd on hind ikka juba hoopis teine ja ma pole siiani jaksanud seda ära imestada.
Ja kusjuures- me ütlesime täitsa ausalt, mihukene ta on.
Väga vahva.

Kommentaare ei ole: