Meie diivanioksjon sai eile õhtul otsa ja diivani viimaseks hinnaks jäi 525 eeksu. 1 kroonisest alghinnast kujunes kokku sihuke hind! Mõtlen nüüd, et äkki peaks proovima mõnda plekki ikka välja pesta. Mis siis, et kuulutuses oli selgesõnaliselt kirjas, et kangas on plekiline.
Muidu on toredad uudised need, et järgmisest nädalast ma lähen trenni. Hakkan jõusaalis oma jõudu tagasi tooma ja jaksamist kasvatama ja noh, loodetavasti ka pekki vähendama. Kuigi ma olen enda vastu aus ja annan endale selget aru, et kohe ilmselt tulemusi oodata pole, sest ma olen väga roostes. Aga tahe on olemas ja suur, see on väga oluline.
Kahju on sellest, et oma vana armsa jõusaali asemel lähen ma hoopis teise. Nii palju kui ma eile netis surfasin ja seda vana otsisin, siis tundub, et seda polegi enam alles. Kurb, sest see oleks ikkagi mu number üks eelistus olnud.
Teine tore uudis on see, et kui ma nüüd natukene aega juba olen unistanud väiksest keeksivormist, mis kõlbaks suurepäraselt ka pikkpoisi tegemiseks, ent selle ostmiseni pole veel jõudnud, siis nüüd ma selle saan. Selle saamine on täielik uskumatu lugu, ent ma olen väga tänulik ja õnnelik.
Veidi mures olen ka.
Reedel tuli pool postkasti ajakirju, esmaspäeval tuli üks ajakiri ja eile tuli ka. Eilne on veel pooleli, ent kõik teised on juba läbi vaadatud ja loetud. Mis ma nüüd siis ülejäänud kuu teen?
Aga kõige lõppu üks rõõm ikkagi ka. Ma mitu aastat rääkisin Kalale, et järgmise raamatuna võtku ette Ameerika jumalad, sest ma arvan, et see võiks talle meeldida. Vahepeal oli raamat laenus erinevate inimeste käes kokku oma 1,5 aastat. Kohe, kui selle tagasi sain, hakkasin Kalale jälle rääkima, et lugegu. Nüüd ta siis võttis selle ette. See on mitmed sajad leheküljed paks ja Kala loeb. Huviga. Ja kiidab. Palju pole enam jäänud, kohe on läbi.
Ah jaaa, uforaamat on ju kodus, seda pidin lugema hakkama. Taaa!
Muidu on toredad uudised need, et järgmisest nädalast ma lähen trenni. Hakkan jõusaalis oma jõudu tagasi tooma ja jaksamist kasvatama ja noh, loodetavasti ka pekki vähendama. Kuigi ma olen enda vastu aus ja annan endale selget aru, et kohe ilmselt tulemusi oodata pole, sest ma olen väga roostes. Aga tahe on olemas ja suur, see on väga oluline.
Kahju on sellest, et oma vana armsa jõusaali asemel lähen ma hoopis teise. Nii palju kui ma eile netis surfasin ja seda vana otsisin, siis tundub, et seda polegi enam alles. Kurb, sest see oleks ikkagi mu number üks eelistus olnud.
Teine tore uudis on see, et kui ma nüüd natukene aega juba olen unistanud väiksest keeksivormist, mis kõlbaks suurepäraselt ka pikkpoisi tegemiseks, ent selle ostmiseni pole veel jõudnud, siis nüüd ma selle saan. Selle saamine on täielik uskumatu lugu, ent ma olen väga tänulik ja õnnelik.
Veidi mures olen ka.
Reedel tuli pool postkasti ajakirju, esmaspäeval tuli üks ajakiri ja eile tuli ka. Eilne on veel pooleli, ent kõik teised on juba läbi vaadatud ja loetud. Mis ma nüüd siis ülejäänud kuu teen?
Aga kõige lõppu üks rõõm ikkagi ka. Ma mitu aastat rääkisin Kalale, et järgmise raamatuna võtku ette Ameerika jumalad, sest ma arvan, et see võiks talle meeldida. Vahepeal oli raamat laenus erinevate inimeste käes kokku oma 1,5 aastat. Kohe, kui selle tagasi sain, hakkasin Kalale jälle rääkima, et lugegu. Nüüd ta siis võttis selle ette. See on mitmed sajad leheküljed paks ja Kala loeb. Huviga. Ja kiidab. Palju pole enam jäänud, kohe on läbi.
Ah jaaa, uforaamat on ju kodus, seda pidin lugema hakkama. Taaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar