Einoh, ma tahtsin ikka eile käesoleva aasta haute couture kleidimoe ära näha, et teada, millised lõiked ja kangad ja mustrid ikka moes on. Sest no kuulge, minu puhul on tegemist ikkagi naisterahvaga ja ühte normaalset tädinaisrahvast huvitavad kleidid väga. Ja olgem ausad- see ka, kas kellelgi on kodus peegel või ei. Tänane hommik (kui ma aitasin maja ees kinni jäänud autot lahti lükata. ISE läksin end appi pakkuma ju!) tõestas, et minus siiski on mingit ligimesearmastust ja täitsa külma südamega ma pole ja peeglipuudus teeks mu meele ikka kurvaks. Eriti ju praegusel raskel ajal, kui võibolla tahaks suurt peeglit osta aga saab aint selle, mis puudritoosis. Ja sellega ju ei näe tervet kleiti!
Sest vaadake, ausalt, ega ma siis õelusest neid tädisid vaata, mul täitsa kurb meel, kui keegi on kanga või lõikega või õmbleja maitsega puusse pannud.
A saade oli igav. Moedemonstratsioon hakkas hulka hiljem, kui arvanud olin ja vahepeal läks mul selle peale kõht tühjaks. Eks ma olin sunnitud olevikulõvi vaatama, mis oli väga kena, ent tal polnud ju kleiti seljas! Ja mis sa vahid ühte külmas kliimas metsas paljalt ringi tatsavat lõvi! Teisel on kindlasti endalgi häbi oma alastuse pärast ja siis kõik suurte silmadega vahivad kah veel!
Ei noh... ma ei näinudki moodi, ühesõnaga. Kaks kleiti nägin ära- üks oli väga lihtne, ent huvitava mustriga ja teine oli sihukene, et tädinaisinimene oleks nagu veskikivi mitte ainult kaelas kandnud, ent lausa end selle sisse ära peitnud. Väga (mis see sobiv eestikeelne sõna nüüd olekski...) kolestav.
Aga tegelikult tahtsin ma ette kanda ühe dialoogi minu ja Kala vahelt, mis saatis seda ühte tillukest hetke, kui ma tõesti catwalki vaatasin.
Parasjagu astus lavale üks noor näitleja. Koos abikaasaga.
Kala: "Ohhooo, ta on abielus!"
Kaja: "Kummalised hobid inimestel."
Kala: "Mmmmhmmm (= takkakiitev mõmin)."
Sest vaadake, ausalt, ega ma siis õelusest neid tädisid vaata, mul täitsa kurb meel, kui keegi on kanga või lõikega või õmbleja maitsega puusse pannud.
A saade oli igav. Moedemonstratsioon hakkas hulka hiljem, kui arvanud olin ja vahepeal läks mul selle peale kõht tühjaks. Eks ma olin sunnitud olevikulõvi vaatama, mis oli väga kena, ent tal polnud ju kleiti seljas! Ja mis sa vahid ühte külmas kliimas metsas paljalt ringi tatsavat lõvi! Teisel on kindlasti endalgi häbi oma alastuse pärast ja siis kõik suurte silmadega vahivad kah veel!
Ei noh... ma ei näinudki moodi, ühesõnaga. Kaks kleiti nägin ära- üks oli väga lihtne, ent huvitava mustriga ja teine oli sihukene, et tädinaisinimene oleks nagu veskikivi mitte ainult kaelas kandnud, ent lausa end selle sisse ära peitnud. Väga (mis see sobiv eestikeelne sõna nüüd olekski...) kolestav.
Aga tegelikult tahtsin ma ette kanda ühe dialoogi minu ja Kala vahelt, mis saatis seda ühte tillukest hetke, kui ma tõesti catwalki vaatasin.
Parasjagu astus lavale üks noor näitleja. Koos abikaasaga.
Kala: "Ohhooo, ta on abielus!"
Kaja: "Kummalised hobid inimestel."
Kala: "Mmmmhmmm (= takkakiitev mõmin)."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar