Vanaisale

Ei minul ega H2O-l olnud mingit erilist tunnet. Võib isegi öelda, et see tundetus tegi muret--- miks ma midagi ei tunne??? Kas see tunne jõuab matusteks kohale või ka siis mitte???

Kui kirst kohale toodi, oli kõik. Ma luristasin nutta nagu viimane loll ega saanud pidama. H2O aga ei kannatanud enam üldse hetkegi välja ja puges sahvrisse peitu. Ta ei tulnudki sealt välja enne lõppu. Ta lihtsalt ei suutnud tulla ja nutta kõigi ees. Võibolla ta ei suutnud ka vanaisa näha.

Vanaisa oli nii rahulik ja loomulik, ta oleks nagu maganud. Tugev tuul, mis tema peal olevat lina liigutas, ainult süvendas seda muljet, et ta magab ja tegelikult veel hingab. Terve tseremoonia ma tahtsin ainult tema juurde minna, teda kallistada ja öelda, et tõuse nüüd üles, tõuse üles, vanaisa. Kuidas me ilma sinuta hakkama saame? Mis me sinuta peale hakkame? Ei saa ju ometi olla, et me sult kõik su tarkused juba vastu oleme võtnud... Jutlustaja oli ka nii paganama hea, et ma ei saanudki pisaraid pidama. Nii et hea võib olla ka halb.
Mingi hetk ma tundsin, et ma ei jaksa enam seista. Ma olin kõigest toimuvast end nii pingule tõmmanud, et kui ma korraks sügavamalt hingasin, tundsin, et peaksin istuma, et mitte kukkuda. Pidasin küll õnneks ilma istumata vastu, ent kui kirstu sulgema hakati, hakkas mul tõsiselt halb. Emotsionaalselt. Ma ei usu, et ma kunagi varem nii tundnud oleks või niimoodi lolliks läinud. Ma olin sel hetkel see hull leinaja, keda filmides näha võib. Kui ma oleks ulatunud üle lillede, oleks ma ilmselt vanaisale kaela langenud. Selle korvasin ma sellise nutuga, et kui H2O, kes tuli lõpuks sahvirust välja, poleks mind toetanud, oleks ma pikali maas olnud. Ja vanaisa oleks nagu ainult maganud. Küll palju rahulikumalt, kui ta viimasel ajal magas, ent siiski.... lihtsalt maganud ja ilusaid unenägusid näinud.

Kui siis auto, mis ta krematooriumi viis, ära sõitis, oli mul tunne, et valiks 110 ja teataks vanaisa varastamisest. Andke mu vanaisa mulle tagasi!!!

Ma ei jaksa rohkem kirjutada, sest ma ei leia enam klahve üles... Ent üks asi veel--- ma pole küll õnneks paljudel matustel käinud, ent nii mitu inimest võttis sõna ja meentas teda niivõrd heade sõnadega ja soojalt, soojalt,soojalt, et ta pidi lihtsalt eriline inimene olema, ja mitte ainult meie jaoks. Ja keegi ei valetanud, ta oligi kõige parem. Kõige sõbralikum, positiivsem ja äärmiselt kuldsete kätega mees. Teist sellist ei ole. Vanaisa.... ma armastan sind.